HOIATUS: näljutajatele

Kunagi ma alustasin oma blogi… Siis kirjutasin, et ma pole oma kehaga rahul ja soovin kaalust alla võtta. Viitan oma blogimise algusele: http://blogi.ee/minny/2012/06/13/minu-kaalulangetamise-projekt/

Tegelikult polnud mu kehal toona midagi viga. Võib-olla väheke trenni, et lihast oleks, aga muidu oli ok. Mu kehahoiak oli halb, sest ma häbenesin oma keha. Toona kaalusin 50 või 53 kg ja ei jälginud, mida söön. Kaal oli stabiilne.

Siis hakkasin ma meeletult trenni tegema, sellest jäi väheks, siis hakkasin paastuma (see on vale termin) tegelikult nälgima. Kaal käis isegi 43 kg peal ära. Kuid siis… Rauatase mu veres oli väga madal. Normaalse taseme miinimumi peal, kilpnäärne alatalitlus oli… Tervis hakkas streikima, minu sisemise jõu peale (kibe naer siinkohal).

Nii, siis oli meeletu nälg ja kaal nii madal (soovisin natu kõrgemat kaalu), hakkasin sööma. Kuid enam ei suutnud piiri pidada. Kõik, mis ma varem endale keelasin, kõike sõin ja 5-10 kordsed koguses.

Tekkis masendus. Jõuvarud olid otsas. Keelasin end, aga ei midagi. Jõuetuse tunne. Enam ei kontrollinud ma isegi oma kaalu. Ma ei tahtnud enam trenni teha, ei suutnud end sundida. Lõin kõigele käega.

Loomulikult… Kui enne tegin trenni põhimõtteliselt iga päev ja ülepäeviti veel jooksmas ning sõin heal juhul 1000 kcal päevas, mis on vähe ja väga vähe trennitegeva inimese jaoks.

Mingi aeg keelasin ma endale kommid, jahutooted, liha ja piimatooted. Kõige raskem oli loobuda kommidest (magusast), seda ma ikka endale lubasin, kuid liha ja piimaga olin see-eest hästi karm…

Nii.. Inimesed, kes natukenegi teavad inimese organismi tegevusest ja vajadustest jne… Ja eriti toitumisspetsialistid.. Nad vist hoiavad kahe käega oma peast kinni… See, mis ma tegin oli meeletu ja põhimõtteliselt ise enda hävitamine ja hästi aeglaselt.

Ok… Ja nüüd tulemus… Kaal hakkas tõusma, hästi tavaline. (St seda oligi ju oodata.) Tervis läks halvaks, sest tekkis tohutu puudujääk. Lihased on mattunud rasvakihi alla. Mul on raske leida motivatsiooni, sest ma ei taha midagi ja ma ei jõua midagi. Mul on nagu kõigest suva… Vihkan ennast.

Kui ma alustasin selle jamaga, siis ma ei teadnud… Ei teadnud, kui aeglaselt kaal langeb ja eriti veel siis, kui enam ei suuda oma organismi, millegagi üllatada. Nagu oleksin võitluses oma enda kehaga ja nüüd on tema võitmas.

Pärast seda jama, nüüd kaalun ma 56-58 kg (pikkus endiselt 162 cm). Kuid see kaal on tohutu pingutus ja kalorite lugemine. Kui söön rohkem, siis kaal kohe tõuseb. Kuid vähem süües see ei lange. Isegi kui ma terve päev olen söömata, kaal ei lange. Varem kasutasin seda taktikat (söömata päeva taktikat), et punnis kõht tagasi tõmbuks, kuid enam see ei tööta.

Jah… alustasin 50-53 kg peal ja lõpetasin 56-58 kg peal. Pluss tervise hädad ja muud värgid. Nüüd küsimus, kas see jama (nälgimine ja toidupiiramine, kokkuvõttes mõtlematu tegevus) oli seda kõike väärt? Kindel vastus on ei. Ei olnud seda väärt.

Noh.. natuke ma ikka sain sellest.  Sain mõned pildid oma saledast kehast. Sain teada, et 43 kg on liiga peenike. Et paneb oma keha häbenema, kuid mitte paksuse pärast, vaid selle pärast, et kondid on näha. Inimesed vaatavad kaastundliku pilguga, nagu vangi või piinatud inimest. Mäletan sellest ajast inimeste hirmunud pilke. Neil oli kõhe mind vaadata.

Sain teada ka, et isegi 43 kg juures tunduvad jalad paksud ja tekivad voldikesed, sest inimene pole plastiknukk, vaid tegu on ikkagi nahaga ja see on loomulik asi. Ja nüüd ihakn ma seda, mis mul oli. Ehk siis, täna ma hindaksin oma toonast keha. Aga see võib olla vaid näiline. Ehk siis, kui ma täna kaaluksin u 50 kg, siis sooviksin olla veel kergem… Ma ei tea…

Veel sain teada, et tasa ja targu on palju stabiilsem ja püsivam ning turvalisem valik, kui kiiresti ja kohe. Esimene on ka tervislikum. Seega püüan ma hoiduda edaspidi nendest näljutamistest ja muudest drastilistest valikutest. Jätan selle kaalu tahaplaanile ja keskendun tervislikule toitumisele ja eluviisile. Kuigi see viimane toimub väga aeglaselt. Ma olen veel hästi kaugel tervislikust eluviisist. :D Aga tasa ja targu. Mul on ju terve elu aega.

Ja nüüd see kõige raskem koht. Hoiatus neile, kes mõtlevad ka näljutamisega kaalu alandada. Selle asemel, et seda teha tervislikult ja nauditavalt. Mingi tegevuse läbi, mis pakub naudingut ja mille kõrval saaduseks on kehakaalu alanemine ning lihaste tekkimine.

Mõtlesin siia panna pildid oma juustest. Oma hullult õhukestest juustest. Minu teada on juuste puhul olulised valgud. Ma täpselt ei ole seda uurinud… Tean ka, et valke saab piimatoodetest… Kuna ma neid pole peaaegu üldse tarbinud, siis juuksed on hõredaks jäänud.

0912201392409122013923

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

11 kommentaari postitusele HOIATUS: näljutajatele

  1. Roland kirjutab:

    Nendelt piltidelt ma küll ei loe välja juuste hõredust. Juuksed on overrated niikuinii :) . Parukad ja siirdamised ja mis iganes on võimalused…

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Võimalused küll, kuid igal juhul on mugavam oma juustega. Kuid, kui asi väga hulluks läheb ja mu kiilasus teisi eemale hakkab peletama, siis tuleb tõesti paruka kasuks otsustada. :)

  2. Roland kirjutab:

    Nagu ütlesin: pingutad üle. Ja juuksed on loll teema, mille üle juurelda. Täna lugesin, et söömishäire viib kleptomaaniani…Lähme, teeme swedi puhtaks?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Nätuke peab veel ootama. Sest mind pole see/ta nii kaugele viinud. :D Kleptomaania sümptomeid mul nagu veel ei esine. Kuigi, njah.. Vahel ma võtan korterikaaslase pannkooke, pastaroogasid ja saia. Ma ise nimetan seda laenamiseks… Ei vahetamiseks… Tal on luba võtta minu kaerakliiputru, aga ta miskipärast ei taha seda. :D

  3. Jaanus kirjutab:

    Sa tundud ilus plix olema. See kaalu pärast muretsemine unusta küll ära – kaal ei ole üldse mingi teema.

    Mis tervislikku toitumisse puutub, siis tundub, et keha ise hoolitseb selle eest. Kui keha vajab magusat (nt pingelisematel perioodidel), siis tekib ka vastav isu – soolase ja valkude ja rasvadega sama lugu. Ja üle normi söömist piirab samuti isu kadumine.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan, komplimendi eest. Loen seda komplimendina. :)
      Minul kahjuks ei ole seda tunnetust, et nüüd on kõht täis ja nüüd aitab. Ja enda vajdustest pole ma ka aru saanud. Üsna tihti on tunne, et midagi tahaks, aga kui mõtlen, et mida, siis ei suuda seda leida.
      Seega, kuna tunnetuslik osa minust ei tööta, siis pean lähenema teadusliku poole pealt ja vaatama, mida söön ja kui palju söön ning hea kui see oleks tervislik.

  4. Jaanus kirjutab:

    Ka minul on vahel nii, et tahaks nagu midagi, aga ei tea mida. Sagedamini on see “midagi” siiski moosiga rullbiskviit või kohupiimataskud :P

    Aga kas sa oled üldse kunagi proovinud süüa lihtsalt isu (ja majanduslike võimaluste) järgi? Ja oli oled – kas siis juhtus midagi hirmsat? :P

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Olen söönud lihtsalt isu järgi. Eelmise aasta jõulude ajal. Kahe päevaga võtsin juurde 5 kg ja senimaani pole neist lahti saanud. Ma tõesti ei taju, kuna kõht täis on. Vahel olen ma juba kaks portsu söönud ja kui kolmandat võtma hakkan ning mõtlen, et kas mul on seda vaja, siis selgub, et tegelikult ei vajanud ma ka neid kahte esimest portsu. Lihtsalt sõin.

      Tühja kõhu tunnet ma ei tunne või ei taju. Alles siis kui kõht koriseb saan aru, et kõht on tühi. Aga siis on juba hilja, sest kui siis sööma hakata, siis on kindlustatud ülesöömine. Ja kui ma söön kuni isu on täis, siis söön ma nii kaua kuni paha hakkab ja kuna organismis toimub kõik viitajaga. Siis süües kuni paha-hakkamiseni,… siis läheb asi lõpuks ikka päris hulluks…

      Kuna vanaema surub toitu peale (kui tema seda ei tee või kui tema lõpetab, siis alustab vanaisa) ja seal sõin ma üks kord nii hullusti, et mul tekkis tunne, et mu kõht plahvatab. Suure pingutusega suutsin oksendamist tagasi hoida. Siis ei saanud olla ei sellili ega kõhuli… Lihtsalt nii halb oli olla. Ma ei taha enam seda tunnet kogeda. Peale selle tuli veel süümekas… Üks nõme allakäigu rada. Seega jään ma oma stabiilse tegevuse juurde. Söön n-ö raamatu järgi, mitte tunnete järgi.

      Enne seda trevise rikkumise asja see tõeti toimis. Sõin mida tahtsin ja palju tahtsin ja eriti midagi ei muutunud. Enam ei toimi. Mul on totaalselt kadunud kontakt oma kehaga.

  5. Jaanus kirjutab:

    Sarnane teema, nagu sinul söömisega, on minul erootikaga. Ja ühine on meil see, et oleme mõlemad suht selgesti tajunud, et küllus ei tee õnnelikuks. Tundub, et just viimastel aastatel on meie mõttekaaslaste arv – vähemalt uue põlvkonna seas – kasvanud!

    Kui sa elaksid toidupuuduses, siis sööksid seda, mida kätte saad – ja asi mutt. Oleksid täiega õnnelik, kui üldse midagi süüa saad. Ja kui üldse midagi ei saa, siis oleks vähemalt hundiisu…

    Seega kui tuleb kahe äärmuse – küllus ja puudus – vahel valida, siis valin mina pigem puuduse. Oma koolilõpukirjandi kirjutasin teemal “Minu unistuste karjäär – eluaegne vang Tai vanglas” ja tollal pani selline vaatenurk paljusid suht imestama. Õpilaste seas olid ülekaalukalt populaarsed hoopis näiteks poliitikukarjäär ja ärimehekarjäär :-) Tänapäeva pubekad on õnneks natuke põnevam seltskond juba…

    Mulle aga läksid täiega peale vangide väga kitsad, spartalikud elamistingimused ning eelkõige täielik seksuaalne karskus. Elada 50-kesi 30m2 kambris ilma igasuguse privaatsuseta ja ühtegi tüdrukut isegi näpuotsaga puutumata tundus täiega cool. Sellest ideaalist on paljugi siiamaani säilinud, kuigi olen avastanud, et mõningal määral saab välist puudust asendada ka ise endale seatud piirangutega ehk nö enesedistsipliiniga. Kuigi see ei ole muidugi ikka päris see.

    Igatahes eluaegseks vangiks ei ole ma veel saanud, aga siiski millekski buda munga sarnaseks (välimuski on mul selliseks muutunud). Vaid rangete piirangute tingimustes oskan elu täiega isuäratavaks pidada. Teiste inimeste osas ei oska sõna võtta: usun, et paljud on siiski suutelised isu (suuresti) säilitama ka külluse keskel.

    Aga meiesuguste eelis on see, et elus on suht vähem hirme. Sama vähe nagu mina kardan eluaegset sunnitööd, kardad sina nälga :P Tean, et selliste kinkidega ei ole kaugeltki mitte igaüht õnnistatud.

  6. Jaanus kirjutab:

    Kust see vaene inimene ikka varastab?!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Riigilt varastab. :D (Nali). Võib-olla kunagi saan riigikokku soojale kohale, siis see kommentaar tuleb mulle kahjuks.
      Ma saan veel hakkama, seega varastama ei lähe. See pole muu viisaastaku plaanis. :D

Leave a Reply to Roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>