Käisin siis 7. detsembril Tartus. Klassikokkutulek jäi ära. Algusaeg jäi lahtiseks ja algataja pidi ise edasi minema… Nägin vaid ühte klassiõde. Njah… Lootsin, et midagi on muutunud, aga ei. Ma olen samasugune arg ja kool oli kitsas ning inimesi oli palju. Privaatsust oli vähe. Ma vajan ju ruumi. 
Mõned pildid tegin ka:
Mõned pildid veel vaksali hoonest:
Ja siis… Tagasi Tallinna jõudsin kell 21:32. Ruttasin Baltijaamas trolli peale. Minu teele ilmus üks noormees (vanuses 18-20). Ta oli koos sõpradega. Tema kaenlas oli täispuhutav naine. (Eeldan, et mingi poissmeeste pidu oli.) Tema kõhul oli suur paber, kus oli kirjutatud nummerdatud laused. Ta küsis: “Kas Te loeksite mulle ette number kolme.” Eeldasin, et tegu on mingi jamaga. Et seal on midagi tobedat. Ütlesin, et ma arvan, et ei loe. Siis ütles, et annab mulle selle eest ühe roosi.
Vaatasin seda number kolme. Ei olnud midagi hullu. Seal oli kirjas “Laulan end karaoketaevasse.” Küsisin kindluse mõttes üle, et kas ainult loen. Ta kinnitas, et ainult loen. Lugesin selle ette ja sain roosi. Tänasin roosi eest. Nii armas. Roos oli siis selline:
