EL essee

Sain siis selle essee valmis ja saadetud. Ei usu, et sealt midagi head tuleb, aga vähemalt sain tehtud. Hetkel on hea tunne, et valmis sain. Mul tekkis juba tunne, et seda ei saa ma mitte kunagi valmis. Eks see üks suur vusserdis tuli, aga jah… Elame ja näeme.

Siis on üks aine, millest ma ei saa mitte midagi aru. Seal oli meil test. Maksimum oli 10 punkti, ma sain 5. Lootsin, et saan rohkem, kuid kartsin, et saan nulli. Seega, sain keskmise tulmuse. Kuid kuna lootus oli suur, siis tekkis ka pettumus. Taas selline tunne, et ma olen loll ja ei saa mitte millegagi hakkama jne… Vaatasin, et paar tükki olid saanud 10 ja mõni oli saanud 9 ja 8. Ikka vaatan teisi. Nõme… Tegelt ma peaksin oma elu elama ja vaatama, kuidas ma hakkama saan jne.. milleks ma võimeline olen… Pean veel endaga kõvasti tööd tegema.

Täna võtan natuke vabamalt. Kuid homme püüan taas n-ö sadulas olla. Eks näis, kuidas see mul õnnestub. Nii palju hindeid on esitamata, et ei oskagi seisukohta võtta. Kui teaks, et aine on sooritatud, siis võiks selle võrra rajulikum olla. Võiksin materjalid kõrvale panna ja teistele asjadele keskenduda.

Olen selle õppimisega oma kassi unarusse jätnud. Tal on hambakivi meeletult edasi arenenud ja ta ajab karvu. Ta on ka nii õrnake mul. Täna on ta nagu takjas mu sabas. Kui istun, siis kohe tuleb sülle. Tahtis ka mu tressika sisse pugeda. Püüan ka tema jaoks aega leida. Tuleb lihtsalt planeerida ja aega leida.

Rubriigid: Õppimine ja enese arendus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele EL essee

  1. Jaanus kirjutab:

    Mina sain ka üleeile valmis mahuka referaadiga, mida tegemise ajal täitsa vihkama :) hakkasin, kuna selle võõraste tsitaatide ja süsteemides tuhnimise raskus muutis mu suht tõredaks enda ja teiste vastu. Keerasin siis filmi “Lõppematu päev” (1971) põhjani ja pingutasin võiduka lõpuni.

    Igapäevaselt selliseid asju ei tohiks aga keegi teha. Kui oleksin aadlik, siis kehtestaksin sellise seaduse, et keegi ei tohi teha talle (olulises osas) vastumeelset tööd ja selliselt töölt tabatu tuleb töölt kõrvaldada, määrata (vähemalt ajutine) paiuk ja saata kutsenõustamisele. Sest põhiosas vastumeelselt tehtud töö on kahjulik tegijale ja ka ta viljad on mõrud.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ohh.. nii palju mõtteid tekkis. Esmalt… Selles osas on sul õigus, et tööviljakus kahaneb kui inimene teeb seda, mida ta ei taha teha ja inimesel endal on ka halb.

      Samas, kui panna kohustus oma heaolu eest vastutamisel kellelegi teisele (aadlikele, tööandjale), siis sellest ei tule ju midagi välja. See oleks ju osa oma elust kellelegi teisele andmine.

      Olen ikka olnud seda meelt, et inimesele tuleks anda õng ja õpetada ta kala püüdma, mitte talle kalu ette tassida. Seega juhi või aadlike ülesanne oleks õpetada inimesi leidma oma vajadusi ja avastama oma oskusi. Et siis inimene saaks teha teadliku valiku.

      Kuid, kui inimene ise ei näe, et ta teeb tööd, mida ta teha ei taha ja see juht/aadlik näeb, siis küll jah… oleks kena kui ta sekkub. (Sa vist mõtlesidki seda poolt).

      Ma ise olen avastanud, et mulle nende krjalike tööde tegemine ei meeldi, sest ma ei oska neid teha ja teine asi, mis võtab minult tegemise mõnu ära on see tähtaeg. Õudne kuidas ma vihkan neid. Kusjuures, tähtaega võiksin ma veel taluda, aga kui see on liiga lühike (või mu enda möödalaskmiste pärast jäänud lühikeseks), siis see ruineerib… Siis muutub kogu tegevus vastumeelseks.

      Ma usun, et ma naudiks selle tegemist, kui minu kõrval oleks kogenud tark inimene, kes suunaks ja annaks kohe hinnanguid. Et kust infot ostsida, mis info on usaldusväärne, kuidas asjale läheneda, mis on oluline. Aga kuna mul pole kedagi, perekond on valinud teise tee (ujuksin nagu vastuvoolu… alamklass jäägu alamklassiks :D ) ja kursusekaaslastega ma ka ei suhtle (ise olen süüdi, minu eripära), siis pole mul kedagi tarka kõrval. Ja seetõttu kulub nii palju aega mingite väikeste asjade otsimisele. Nt mõnede terminite tähenduse leidmisele, kirjatüki vormistuse kohta info otsimisele (mis on minu meelest nii raisatud aeg ja kole palju aega kulub ka sellele). Ja siis tulebki välja umbes nii, et oma päevast kulutan ma umbes 1/4-1/3 töö kirjutamiseks ja selle suurema osa raiskan ma info otsimisele. Seega, kirjutamise osa mulle meeldiks ja uute teadmiste saamine, kuid enamuse ajast ma otsin infot ja kirjutamise reegleid ehk tegelen asjaga, mis mulle ei meeldi, mille tulemus/kasu on väike või olematu. Sest pärast mitme tunnist otsimist ma isegi ei tea, kas olen teinud õige otsuse. Kui töö saab valmis, siis saan ühe numbri, kuid ma ei saa teada, mis osa sobis, mida ma tegin õigesti ja mida mitte. Pealegi hinne on tulemusele, mitte protsessile. Kuid iga järgmise töö tulemus sõltub sellest protsessist, mitte eelmise töö tulemusest.

      Võib olla töö tulemus peegeledab ka seda protsessi… Ma ei tea. Hetkel mõtlen, et ei peegeleda. Kuid kunagi arvasin, et see TTÜ sisseastumise test ei saa ka ju objektiivselt hinnata inimeste teadmisi. Et inimesed, kes on TTÜ-s varem õppinud, et neil on selge eelis, nad on nende õppejõududega kokku puutunud ja kindlasti on ka mõni küsimus kunagi nende eksamis olnud. Ma jäin pärast seda testi 13. kohale ja kui ma nüüd tööde tulemusi vaatan, siis olen ma ikka kuskil seal teise kümne hulgas (st 20 pärema hulgas). Vahel ka 10 esimese hulgas. Seega üsna seal tasemel, kus sisseastumise testiga jäin. Sellest vaatenurgast see test ju täitsa töötas.

      Vahel ma lohutan ennast. Et ma olin 13.-s, kuid kokku oli 60 inimest. Seega, kui mul ei lähe kõige paremini, siis on ju terve hulk inimesi, kellel läheb veel halvemini.

      Mõte läks jälle jooksma. :D

Leave a Reply to Jaanus Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>