Emotsioon on huvitav nähtus

Jah… Mis ma siis kirjutan… :)

Kui inimesed oleksid robotid, siis neil ei oleks emotsioone. Sest minu teada pole veel suudetud seda inimese funktsiooni järgi teha. :D

Mis ajendas mind sellele mõtlema?! Eile märkasin ma enda juures huvitavat asja. Ma ei oska seda seletada, aga mulle tundus, et see on emotsioonidega seotud ja lahenduse leiaksin ma sealt kandist.

Nimelt, meil on hästi keeruline aine “ettevõtte rahandus”. Ma ei saa aru, kõike tundub nii palju ja õppejõud võtab ka nii kiiresti edasi. Nii palju on teha jne… Ja siis hakkasin ma seda õppejõudu veel vihkama… (S.o tunne, kusjuures, kui ma mõtlen, miks ma teda vihkan, siis sellele ei ole adekvaatset põhjust/põhjendust. Ja ju vist ikkagi ei vihka…)

Selles aines on eksam tulemas ja ma pean kuskilt otsast ju õppima hakkama. Meile on antud väga palju koduseid töid (mida ei kontrollita, seega jäid need tegemata :) (piinlik naeratus); tähtsamad ja kriitilisemad asjad ikka enne, küll hiljem jõuab :D ). Eile enne loengut ma püüdsin alustada koduste tööde tegemisega. Aga enne seda püüdsin saada materjalist ülevaate: mis mul on olemas, kus on loengu materjal, kus on ülesanded ja kus on harjutustundide materjal. Jagasin oma paberid n-ö klassidesse/gruppidesse (“The Friends” Monica :D ) ja siis ajalisse järjekorda. Sain sellest andmehulgast ülevaate.

Aga… Terve päev kulus selleks, et võtta need paberid kätte ja hakata neid jagama. Uskumatu, kui raske see lihtne asi oli (muster näide: naiste loogikast :D ). Ma olin endas tekitanud selle aine vastu tohutu trotsi. Lausa vastikuse.

Nendesse loengutesse läksin ma ka pinges olles. Püüdsin aru saada, pingutasin, et aru saada, aga ei… Mitte mingit tolku polnud…

Kuid kui ma sain asjadest, materjalist ülevaate. Läksin loengusse mõttega, et ma lihtsalt kuulan ja olen. Naudin seda tarkade inimeste n-ö seltskonda ja ühe eduka inimese juttu. Kuulan tema kogemustest ja tähelepanekutest. Teen seda nii kaua kuni veel saan. Võtsin seisukoha, et see semester jääb mu viimaseks, sest ma ei saa hakkama. Lihtsalt olen liiga rumal, et ülikoolis käia. Kõigile see ei sobi. Noh, ülikool pole minu jaoks, teadmine seegi… Lihtsalt, kurb on see, et ma ei teagi, mis on minu jaoks. Kuid jätkan otsimist.

Nii… Tagasi tulles… Selliste mõtetega loengusse minnes. Ma polnud enam pinges. Ja uskumatu, aga ma sain aru. Ja kogu see aine tundus arusaadav, hoomatav. Mul oli tunne, et ma olen võimeline sellest ainest arusaama.

Piltlik näide oleks siis selline, et kui suruda käsi hästi tugevalt rusikasse ja panna see jooksva kraani alla, siis pihk märjaks ei saa. Vesi ei jõua selleni, sest sa oled liiga pinges (st hoiad kätt pinges). Kuid kui sa lased sõrmed lõdvaks ja paned siis käe jooksva kraani alla, siis saab käsi märjaks. Vesi jõuab ka peopesani.

Seega, teadmised on nagu see vesi ja peopesa on siis nagu mõistus. Kui minna loengusse pinges olles, siis ei jää teadmised külge, kuid kui minna pingeta (pingevabalt), siis jäävad.

Kusjuures, esimest korda ma näen naiivsusel ka positiivset külge. Naiivne inimene ei tea piiranguid ega takistusi. Ta usub, et saab hakkama, et suuda panna jõe teistpidi voolama. Ta teeb seda, selles mõttes, et ta püüab seda teha. Ja pigem saab see naiivne inimene sellega hakkama, kui realistlik, tark, haritud skeptik, kes ei usu.

Naiivsena tulin ma Tallinna. Ma mõtlesin, et tahan tulla ja tahan õppida. Ma ei mõelnud edasi. Jah.. on raske, on palju asju, millele ma ei mõelnud ega osanud ettegi kujutada. Aga ma olen siin.

Kui ma oleksin olnud skeptiline, otsinud vastust kõikidele küsimustele ja püüdnud planeerida igat sekundit. Siis ma poleks siin. Ma oleksin arvutanud potentsiaalsed kulud ja reaalsed tulud ning oleksin jõudnud järeldusele, et ma ei saa seda endale lubada. Ma istuksin Tartus, oleksin kurb ja üksi oma väikses turvalises toas.

Saaks võtta naiivsusest üksnes selle positiivse poole. :D Aga elus on ikka kõik tasakaalus. Iga positiivse asjaga kaasneb midagi negatiivset ja iga inimene paneb siis endale vastava kompoti kokku nendest asjadest/võimalustest (nendest tasakaaludest).

Njah… Tagasi tulles siis teema juurde. Emotsioone ei osata juhtida (või seda oskavad väga vähesed inimesed), igaljuhul, mina ei oska. Kuid just emotsioonidel on kõige olulisem roll inimese elus.

Siia vist ei sobi kirjutada… või ma äkki olen juba siia kirjutanud, selle optimisti ja pessimisti teema… Peep Vainu raamatust… Et pessimistlikule lapsele antakse poni, ta ütleb, et ei saa selle poniga mängida, sest võib kukkuda ja haiget saada või poni võib talle peale astuda… Siis pakutakse pessimistlikule lapsele kommi, laps ütleb, et ta ei saa seda süüa, sest komm teeb paksuks ja teeb hambad katki… Samas optimistlik laps pannakse tuppa, mis on täis sõnnikut (hobuse/poni väljaheidet)… Hiljem tullakse tagasi, vaadatakse, et laps üleni must, hullab ja hüppab seal sõnnikus. Küsiti, et miks ta nii teeb. Laps vastab, et siin on nii palju sitta, et kusagil peab see poni ju ka olema.

(Vahemärkus: kui mul kõik halvasti läheb, kohe hästi halvasti, siis ma ka mõtlen, et kusagil peab see poni ju olema… ja see toob juba muige naerule… Kuigi ise olen võib-olla läbi märg, ilgelt külm on, kodu on kaugel ja kuidagi moodi kiiremini ei saa… Või kui saapad on katki ja kõnnin juba praktiliselt sokkide peal. Raha pole, et uusi osta ja tuttavaid pole, kes transpordiga aitaks… Või kui taas olen valele inimesele lootnud ja ta mind alt veab või muul moel haiget teeb… Ohh.. selliseid olukordi leiab palju… Seda näen vaid pessimistliku poole pealt… Optimistliku poole pealt pole need kehvad olukorrad…)

Aineline asi on üks, aga selle tähendus või mõttekus sõltub vaatajast ja tema emotsioonist. Ka olukordade tõlgendused sõltuvad emotsioonidest.

Ja nüüd püüan oma laiali valgunud mõtte kokku korjata. :D Ma avastasin, et minu n-ö õppeedukus ja ainest asrusaamine sõltub mu suhtumisest, hoiakust ja emotsionaalsest seisundist. Sain teada, et kui ma tahan hakkama saada ja asjadest aru saada ning rohkem jõuda, siis pean olema rahulik, puhanud, positiivne ja mitte stressis. See teadmine on hea. Vähemalt on n-ö pind või vundament, millele toetuda või kust edasi minna.

Kuid järgmine aste on see, et kuidas ma selle emotsionaalse seisundi saavutan? Korrutan peegli eest, et olen ilus, tark ja osav? (Vale järjekord: esmalt tark, siis osav ja siis ilus…) :D Iga õhtu ja hommik korrutan nõrkemiseni vaiksel ja kõva häälega, et ma suudan ja saan hakkam? Kuulan meeldivat muusikat? Mingi % oma päevast teen seda, mis mulle meeldib? Mis mulle meeldib? (ma ei tea) :D

Mind ajab närvi see, et ma vajan tunnustust väljast poolt. Mind ei rahulda iseenda tunnustamine. Miks mind huvitab, mis väliskkeskkond minust arvab? Miks see on mulle tähtsam kui see, mis ma ise endast arvan? Ma nii loodan, et psühholoog suudab oma “võluvahenditega” selle osa mu pööningust teistpidi pöörata. :D Nagu tegelt ka. Ma saan aru, mis on valetsi, aga mida teha, et saada see asi õigeks, et see oleks õigesti…

Rubriigid: Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>