Kurdan :(

Esmalt… Kuna mul on õigus oma tunnetele ja ma ei pea neid häbenema ning ma ei pea mõtlema teistele ja nende tunnetele ega neile ülekohtu tegemisele, sellel ajal kui ma oma tundeid tunnen…

Ühesõnaga. Täna ma tundsin, et üks kursaõde tundis kahjurõõmu. Tahtis, et ma kurvastaksin. Aga (omast arust) ma seda lõbu talle ei pakkunud. Nimelt, täna saime kätte oma kaua oodatud hinded. Kursaõde sai teada, et ta sai kolme. Me olime veel loengus. Ta küsis õhinal, et kas ma tean, et hinded on väljas. Ütlesin, et ma ei tea.

Ta ütles, et sai kolme. Mühakas nagu ma olen, noogutasin. (See oli vist koht, kus tuli öelda, et ta on väga tubli – ups). Aga suhtlemine (ja vist ka empaatia) pole just minu tugevaim külg.

Tavaliselt ma ei hooli sellest. Aga kuna meil oli vahetund ja ma olin arvuti taga ning ID-kaart oli ka lugejas, siis vaatasin, mis hinde ma sain. Sain kahe. Oma mõtetes või ettekujutuses kartsin hullemat reaktsiooni sellele uudisele. Nt, et hakkan nutma või satun paanikasse (ma pole varem hindeks kahte saanud). Aga üllataval kombel reageerisin ma sellele üsna külmalt. Natuke oli isegi hea meel. Vähemalt ei pea ma nende ainepunktide eest maksma.

Kursaõde küsis natukese ajapärast, et kas ma vaatasin. Oli näha kahjurõõmu ta näos. Ütlesin, et jah. Ta küsis õhinal, et mis hinde ma sain. Ütlesin, et kahe. Siis hakkas ta küsima, et kas ma teen uuesti ja veel toonitas, et ta sai kolme… Üllataval kombel ei viinud ka see mind endast välja. Ütlesin, et ei tee ja mul on hea meel, et nende ainepunktide eest ei pea ma maksma. Näiliselt jäin rahulikuks. Kuigi, kui loeng algas, siis oli mul keskendumisraskus.

Siis küsis ta, et kas ma EL essee esitasin, et kuidas mul see õnnestus. Tundsin, et ta tahab hiilati. Lasingi tal seda teha. Ütlesin, et vusserdasin, midagi kokku ja hea, kui ühegi saan selle eest. Tema sai tuult tiibadesse. Ütles, et tema kirjutas referaadi. Et nii kõrged nõudmised olid ja ta andis mõista, et järgis neid kõiki. Siis lisas veel, et see õppejõud pidi karmilt hindama. Ta lootis vist mu pilgus näha paanikat, et sellega oma enesetunnet tõsta (noh, et kellelgi on kehvem seis kui temal). Aga ma olin täiesti tuim. Ma nagunii arvan, et see semester jääb mu viimaseks. Et veebruaris saan üsna kopsaka arve. Noh, kas suudan selle ära maksta või jään võlgu, siis kohtutäiturid… Noh, kellele seda elu ikka vaja on. Ma juba ammu olin valmis lõpetama. See võimalus jääb ju mulle alati. Seega.. vaatab, mis tuleb… Ei paanitse..

Koduteel mulle nagu jõudis kohale, et sain kahe. Et kiitus on nüüd välistatud. Hakkasin analüüsima, et miks. Noh, kodutööde eest läks palju punkte kaduma. Kuid seal oli rõhk kogemusel, mida mul polnud ja teksti tuli palju kirjutada, aga seda saime teada alles siis, kui kõik kodutööd olid esitatud. Arvasin, et eksam läks hästi. Olin nii kindel, et kõik oli õige. Tahaks näha, mis ei olnud. Võib-olla oli hinne kehv, sest ma ei lisanud arvutuskäiku. (Sellisel juhul, mind see kaks kohe üldse ei kurvasta, sest teadmised olid mul olemas, lihtsalt n-ö vormistuse pärast sain kahe. Minu eesmärk on hoopis teadmisi saada.) Ei mäleta, kas seda arvutuskäiku küsiti. (Seal oli valikvastustega test.)

Vaatasin, et nüüd olen ma oma tulemuse poolest viimase kümnendi hulgas. Esimesest kahekümnendist (viieteistkümnendist) olen ma langenud viimase kümnendi hulka. Minu kursaõde, kes oli viimase kümnendi hulgas, tõusis esimese kümnendi hulka. Arvasin, et ta sai kodutööde eest head punktid, aga ei. Tema eksam oli parem. Tekkis kadedus. Me tegime ühes teises aines “koos” kodutöö. Tegelt tegin ise ja saime maksimum punktid (tema siis mitte midagi tegemise eest). Tekkis kadedus. Samas… Nüüd juba olen leppinud. Eksam oli ju neutraalne, mõlemal olid omad teadmised, oskused ja võimalused… Seekord oli tema minust parem. Aga sisseastumisel olin mina temast parem. Sellised tulemused siis, kui võtta see nõme “paremuse järjestuse skaala”, mida see hindamissüsteem võimaldab.

Terve kodutee ma korrutasin. “Ma ei viska püssi põõsasse”. “See aine ja õppejõud ei sobinud mulle”. “Igas asjas ja igal alal ei saagi ma olla parim”. “Aga mõnes asjas olen ma hea”. “See, et ma ühe aine sain kahe, ei tähenda, et ma ka teised ained saan. See ei tähenda ka, et ma teistes ainetes ei peaks pingutama”.

Püüan selle ebameeldivuse unustada, keskendun nüüd teistele asjadele ja püüan nautida kogu seda protsessi, milles mul on VEEL võimalik osaleda. Sest ühest hetkest mul seda võimalust pole.

Mõtlesin ka sellele, et homme tuleb isa Eestisse. Ta koguaeg küsib mu hinnete kohta. Krt ma pole enam laps. Ema on juba arusaanud, et ma ei taha sellest rääkida. Naljakas, et ma satun paanikasse mõttest, et isa küsib. Kujutan ette tema vihapurset, kui ütlen, et sain kahe. Ma olen nagu väike laps.

Tegelikult olen ma ju täiskasvanud ja temal pole õrna aimugi ülikoolist ja magistriõppest. Tema arvamus ja reaktsioon ei saa olla adekvaatne või objektiivne. Pealegi, miks peaks mulle korda minema tema viha ja karjumine. Ma pole enam laps.

Nii naljakas, et ma ikka veel kardan teda. Varem ma seda nagu ei ärganud, aga üks kord H-le rääkides, et isa saab kurjaks, nähes H. reaktsiooni (et umbes, et ma käitun nii lapsikult). Hakkasin analüüsima oma teksti ja hirme. Jah, see on nii lapsik. Pole oluline, mida isa arvab. Oluline on see, mida mina arvan ja mida mina tahan.

Aga ikkagi. Ma ei ütle oma isale, mis hinde ma sain. Häman talle midagi. Pole tema asi. Mul lihtsalt pole seda jõudu, et tema probleemide ja vihaga tegeleda. Ma ei jaksa. Miks tekitada endale probleeme juurde. Jah, ma nagu valetaksin. Jah, ma söön oma sõnu. Aga mul on suva. Ma pole täiuslik ega saagi kunagi seda olema. Ma söön veel hästi palju oma sõnu. Ega pole ju mõtet kaevu hüpata lihtsalt sellel põhjusel, et ma kunagi seda lubasin. Tookord võib-olla oleksin ka hüpanud, aga ajad ja olukord on vahepeal muutunud.

Rubriigid: Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

11 kommentaari postitusele Kurdan :(

  1. Roland kirjutab:

    Kas mitte kaks pole 61-70% ehk positiivne hinne? Lihtsalt lõpetamiseks on vaja keskmist “kolm”?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Jah, kaks on positiivne hinne ja jääb sellesse vahemikku. Aga meil räägitakse, et magistriõppes peab olema keskmine suurem kui 1, kuid hinnet 1 võib olla maksimaalselt kolmel korral. Sellisele infole tuginedes, ma eeldan, et ma nende ainepunktide eest maksma ei pea ja lõpetamist see ei takista (st see hinne). Kui ma peaks nii kaugele jõudma.

  2. Roland kirjutab:

    Bakas peab isegi keskmine olema “kaks”. magistris on teistmoodi?

  3. Roland kirjutab:

    Milles siis probleem, et kahe said?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Probleem selles, et nüüd pole võimalik lõpetada cum laude. Ja ma pole varem saanud hindeks kahte. Ja ma tunnen end nii rumala ja saamatuna.

  4. Roland kirjutab:

    Mis see cum laude annab? Väikese metallplaadi majandusteaduskonna seinale?

    Ma sain keskkoolis ka kahtesid ja siis ülikoolis olid kahed nagu saavutus omaette :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Jah, mulle nii väga meeldiks see plaadike seal seinal. Mainoris polnud sellist seina plaadikesega. Sain mingi medali moodi asja.Aga üldiselt jah… See suur vaev cum laude saamiseks ei kaalu üle seda rõõmu või õnne, mida see plaadike annab. Seega pole tõesti oluline. Ma võin ju alati ise lasta endale plaadikese teha, nt kullast ja kirjutada peale cum laude… ja kanda kaelaehtena. :D

      • Roland kirjutab:

        Parem tee midagi sellist, mis paneks Sinu pildi nende hulka, mida näed peamajast majandusteaduskonna poole teele hakkamist. Vahele vist jääb mingi suitsuruum?

  5. Madli kirjutab:

    Väga naljakas on lugeda, kuidas sa räägid mingist esikümnest ja pidevalt võrdled enda seisu seal. Jääb lause mulje nagu teil oleks TTÜ-s kuskil seina peal pidevalt mingi kursuse nimekiri, kus saad enda seisu käimas kontrollimas.
    Tegelikult on kõigil kehvemaid ja paremaid aegu. Ka väga andekad, taiplikud ja töökad tudengid kogevad raskeid aegu (suhted, haigused (sh vaimsed häired nagu depressioon), surmad, muud sündmused). Ja on aegu, kui kogu kursus saab halbu hindeid ja on aegu, kui kogu kursus saab häid hindeid ning siis on tõesti lausa tobe seda tabelit vaadata, sest kui nt 30st 20 on endale aine väga selgeks teinud ja sa patseerud 16ndal kohal, siis see ei tähenda, et sa oleks n-ö rumalamas pooles, see tähendab seda, et on väga tubli kursus.
    Kui nüüd üldse hinnetest rääkida, siis minu arust hinne ei ütle su kohta suurt midagi. See, et sa said nüüd 2 ei tähenda, et sa oleks ju rumalamaks jäänud. Sa olid täpselt nii palju õppinud, kui palju oli huvi ja tahtmist ja visadust, sa olid põhiasjad endale selgeks teinud. Hinne on vaid formaalsus, mida on ühiskonnale tõendiks vaja. Palju tähtsam on ju see, mida sa õppisid ja edaspidi õpid. Sest kui erialasele tööle lähed, ei loe see enam üldse, mis hinne sul kuskil paberil oli, vaid need teadmised ja kogemused, mida oled ülikoolis saanud ja muidugi iseseisev mõtlemine.
    Et seda “hinne kui formaalsus” tähendust veel selgitada toon enda kohta näite. Lähen mina eksamile. Seejuures olen läbi lahendanud (õpin väga matemaatilist ala) kõik antud ainega seotud teoreemide tõestused, lugenud läbi kõik mudelid ja teooriad, siiski mitte täielikult ja mitte alati keskendunult (tuleneb minu rumalusest tegeleda 7 asjaga korraga). Ühesõnaga mul on lootus saada hea õnne korral A või B. Teen eksami, saan C, sest paljusid asju enam ei mäletanud, kuna olin mõningaid asju lohakalt lugenud või vähe analüüsinud. Nüüd, ma küsiks, kas ma jäin sellest rumalamaks? Kas ma võiksin pidada end targemaks, kui oleksin saanud A või B (kuigi teadmised enne eksamit olid samad)? -Jah, formaalselt ju küll (paberile saab ju kenama hinde), aga sisuliselt mitte. Mu teadmised aines olid ju need mis nad olid ja seda hinne ei saa muuta. Nii et selle asemel, et vaadata enda taset vaid hinnete alusel mõtle, mida ja kui palju sa omandanud oled. Tunned sa tänu sellele ainele end oma erialal pisut pädevamana? Mina küll tunnen, mis siis, et tuli C.

  6. Madli kirjutab:

    Vabandan kirjavigu – tüüpilisi emotsionaalse, poolvihase kirjutamise puudujääke.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>