Ma kardan nüüd Tallinnas liikuda.
Mulle tohutult meeldib jalutada, see on väike trenn ja saan aega mõelda. Tartus jalutasin ma tunde. Tegin poolele Tartule ringi peale. Isegi öösiti jalutasin.
Kuid täna Tallinnas. Kell oli natuke 17:00 läbi. Olin oma jalutuskäiku lõpetamas, mõtlesin veel poest läbi käia. Aga Maxima vist ei ole just kõige parem koht, kus üksi käia. Meil on lähedal veel mingi baar ja selle kaupluse ümber käivad pidevalt väheke vindised mehed. Selline, natuke a-sotsiaalne kontingent.
Igatahes. Üks selline natuke vanem mees (40+) sulges mu tee. St astus mulle ette. Mõtlesin temast teiselt poolt mööduda, aga ta astus taas mulle ette. Ta oli silmnähtavalt joonud. Rääkis minuga vene keeles. Ma ei saanud mitte millestki aru. Siis püüdis ta rääkida eesti keeles.
Jätkasin oma teed. Ta kõndis kaasa. Alguses oli mul ükskõik. Ta vähemalt ei häirinud mind. Aga siis hakkas ta mind katsuma ja käe alt kinni hoidma. Püüdis mind suudelda (pöörasin näo ära). Siis tegi musi. See juba häiris. Ma ei saa aru, miks ta mind ei asutanud. Kas ma tõesti näen välja nii odav ja kõigile katsuda ning patsutada.
See poeskäik oli õudne. Ta oli koguaeg mu kõrval ja rääkis midagi. Ostis omale veel õlut juurde (enne oli näidanud, et tal viin taskus). Ta hoidis minu ümbert kinni. Ohhh.. see oli õudne. Siis ta hakkas veel mingi a-sotsiaaliga rääkima. (Ise nägi välja – üks aste enne allakäiku.) Mul oli tunne, et olen ka alla käinud. Tõesti, selline tunne, et kõik pingutused on vett vedama läinud.
Tahtsin oma toidu eest maksta, aga ta ei lasknud. Kaklesime selle kassapulga pärast. Lõpuks ta ikkagi maksis ise. Mulle ei meeldi võõrastele võlgu jääda.
Siis kõndis ta minuga kodu juurde kaasa. Ma ei oska sellistest lahti saada. Korraks tekkis juba hirm, et vägistab mu. Ta haaras minust nii kõvasti kinni ja oli kurja olekuga. Aga muid märke sellest polnud.
Mulle tundus, et tema arust piisab sellest kui ta avaldab meeldimist. Juskui minu arvamus pole oluline. Ma ei vaata selliseid inimesi. Ma ei kujutaks ette ka elu sellise inimesega. Ma pigem oleksin üksi kui sellisega. Ma olen rohkemat väärt kui joodiku-sugemetaga allakäigu trepil olev mees.
Igatahes, oli see nii õudne ja hirmutav kogemus, et ma kardan tänavatel liikuda. Ja sinna poodi ma ka ei julge minna.
Küsiksin, et mida ma valesti teen, et sellised ligi tikuvad. Aga tean vastust… Olen liiga naiivne ja sõbralik. Ikka loodan, et äkki tuleb sellest midagi head… Baltijaamas sain ju roosi. Aga üldiselt tuleb sealt vaid jama. Kui võõras ligineb, siis tuleb külmalt edasi liikuda ja kui ei jäta rahule, siis olla kuri ning karmilt minema saata.
Pärast tänast, ei julge ma isegi kuhugi peaole minna (kluppi, pubisse…). Varem mõtlesin järgmise aasta üheks eesmärgiks seada klubi külastuse. Isegi kui endale seltsilist ei leia, lähen üksinda ja siis jalutan linnast koju. Aga nüüd saan aru, kui rumal mõte see oli.
See hirm sulgeb mu tuppa. 
Jooksma minemiseks on ka vaja siis tugevat kaitserõivastust. Et kui sellised kahtlased kujud ligi tikuvad. Tallinn pole linn, kus saaks üksi liikuda. Siin on vaja tervet tutvusringkonda.
Ma mõtlesin, et kui see täna kohatud mees mulle kallale tuleks, siis mul polegi, kellelegi helistada. Pole mitte kedagi appi kutsuda… Mõtlesin, et kodu juures, kui ma kohe kuidagi hakkama ei saa, siis kutsin H appi. Nõme küll, aga mida suures hädas ikka teha.
Kodu juures ütlesin sellele mehele ilusat õhtut ja jooksin ära. Tegelikult ka. Värisesin üle kere, kartsin, et jookseb järgi ja tuleb kallale. Aga ei tulnud. Nüüd kardangi, et äkki jäin talle meelde ja äkki ta passib selle kaupluse juures.
Ta rääkis veel mingist piletist, mis oli kahele inimesele. Kutsus mind ka. See üritus pidavat olema homme õhtul. Õudneeee!!!
Kuna sul tundub olevat Tallinnas vähe tuttavaid, kellele häda korral helistada vms, siis sean üles enda kandidatuuri
Oleks lahe vahel ka näiteks koos jooksmas käia või muud sellist vabaõhutrenni teha.
Seega kui huvi, kriba (siin oli e-maili aadress)…
sihukestele tuleb gaasi lasta… ma olen aru saanud, et üksikutel naistel on see standardvarustuses. Ja miks sa kohe ära ei jooksnud.
Ma mõtlesin ka, et pean endale hankima pipragaasi. Varem ei arvanud, et päisepäeva ajal võib midagi sellist juhtuda.
Kohe ei jooksnud, sest … esmalt eeldasin, et inimene on normaalne. Ei tahaks välimuse järgi hinnanguid panna, sest olen ise alusetult sellepärast kannatanud, et välimuse järgi on hinnatud. Teiseks, unes on olnud selliseid olukordi mitmeid ja seal on pidevalt olnud see, et ma olen kodust või turvalisest kohast liiga kaugel, et joostes ei suuda ma sihtpunkti jõuda ja mind saadakse kätte.
Seega oli mul eesmärk jõuda kodule nii lähedale, et ma suudan lõpu-kiire spurdiga koju jõuda.
Põgenemise võimalikult hiliseks lükkamisega, tuleb see talle ootamatuna ja ta ei jõua reageerida. Pikal distantsil ta jõuab reageerida ja kuna ta oli pikem ja samm pikem, siis võib mu veel kätte saada.
Muidugi oleksin võinud paluda tal lahkuda. Minu viga, et ma seda ei teinud. Ma lihtsalt ei oska. Ei tahaks kedagi vihaseks ajada, kunagi ei tea, kuidas keegi äraütlemisele reageerib.
Ka oleksin võinud kohe otsa ringi keerata, kui ta mu tee sulges, aga ma ei tahtnud enam see arg põgeneja olla. Arvasin, et olen enesekindel ja ei lase end hirmutada. Aga jah… Natuke nõme olukord, samas hea, et kõik hästi läks. Nüüd oskan valmis olla selisteks olukordadeks.
Hea, et ma sain sellise situatsiooniga selle teadmise, et pipragaas tuleb käepärast hoida. Palju hullem oleks olnud, kui see teadmine oleks tulnud pärast vägistamisjuhtumit. Seega läks kõik hästi.