Minu aastavahetus

Sellel aastavahetusel ei istunud ma kodus ega vaadanud aknast rakette. Oli plaanis küll, sest kassil uus kodu ja ta pole siin ikkagi ära harjunud ja ma mõtlesin, et olen koos kassiga, et ta ei kardaks.

Kuid H arvas teisiti. Ta ütles, et nii ei või kodus passida ja mängida pensionäri, et küll ma seda tulevikus küll ja küll jõuan. Kuna ma sain oma suure kirjaliku (ettevõtte analüüsimise) töö ka valmis, siis ei hakanud ma temaga rohkem vaidlema.

Ma ütlesin H-le mitu korda, et kardan rakette ja see pole nali. Et hullult kardan. Ta ütles, et ma pean oma probleemiga tegelema.

Ma kardan nimelt seda, kui need hõõguvad täpid alla tulevad. Kui see juhtub kaugemal, siis ei karda, aga kui need on nagu peakohal, siis kardan hullult. Ja autoroolis, hakkan ma nende eest ära sõitma (kraavi, vastassuuna vööndisse). Mul on hurm, et see sädemed panevad mu põlema või auto põlema. Tobe hirm, aga see on suur hirm.

Eile esines kesklinnas ka Smilers. Mul kuidagi on vedanud. Ma pole elusees, kusagil kontserdil käinud, kui eelmisel aastal (just lõpus) sattusin ma kaks korda Smilersi kontserdile ja siis üks kord Põhja-Tallinna kontserdile (TTÜ lahtiste üste päeval). Ei saa vist kurta.

Aga need raketid ja need hõõguvad täpid. Enamasti olid need eemal. Paar raketti olid sellised, mis tekitasid neid hõõguvaid täppe laialt. Siis keerasin ma pea ära ja panin silmad kinni.

Muidugi esimene asi, enne linna jõudmist, üks rakett kukkus ümber ja need sädemed lendasid paralleelselt maasga, kuid õnneks keegi viga ei saanud. Ma ütlesin H-le, et see pole hea märk, et kas ikka peaks ve?

Linnas (Vabaduse väljakul) oli palju inimesi ja nad trügisid, mul oli raske püsti püsida. Ei saa aru, mis neid inimesi sinna tõmbas ja miks nad nii ülbelt liikusid. Mõni oli tulnud koos väikse lapse ja käruga. Noh jah, see vist uus trend, lapsega kluppi on juba järgmine aste.

Ja siis vahuvein. H-l on uus jope ja see on püha. Ei tohi mustaks saada. Aga üks vahuvein tegi suure lennu ja otse H uue jope peale. Mul sai varrukas vaid kokku. H oli mega kuri. Mõtlesin, et ütlen talle, et kodus poleks seda juhtunud, aga tundus, et pole vaja õli tulle lisada.

Õhtu lõppes hästi. Ma jäin ellu, need täpid minu peale ei kukkunud. Aga ilutulestikku vaataksin ma siiski parema meelega telekast või mingi ruumi aknast, aga mitte lageda taeva all.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>