Tüdruk, kuhu kadus sära su silmist?

Kunagi elas üks väike tüdruk, kes sündis puudega. Tal olid jalalabad sissepoole ja see raskendas tal jooksmist ning kõndimist. Kuid see tüdruk oli rõõmsameelne. Ta oli liiga väike, et aru saada, et ta erineb teistest. Ta ei osanud teisiti, ta ei tednud, et tegelikult peaksid jalad kuidagi teistmoodi olema.

Ta mängis oma vendadega “kulli”. Kuna tal oli liikumisega natuke raskusi, siis ta saadi koguaeg kätte. Jah, jooksmises täi ta teistele (tervetele) alla, kuid ta kasutas kavalust. Ta kukkus, siis oli ta hästi tasakesi, ei liigutanud. Teised tulid uurima, et mis juhtus. Miks ta ei liiguta. Siis see tüdruk tõusis hästi kiiresti püsti ja lõi, kellegi teise kulliks.

Selle tüdruku nõrgaks küljeks oli liikumine, kuid ta õppis kiiresti püstitõusma ja pööras oma nõrkuse enda tugevuseks.

Arstid ütlesid, selle tüdruku vanematele, et see tüdruk ei hakka kunagi kõndima. Tüdruku ema oli kurb ja nuttis. Tüdruku ema-ema (vanaema) ütles tüdruku emale, et mis selle tüdruku jalgadel viga on. Ilusad väiksed jalad, mis on natuke sissepoole.

Tüdruku ema mõtles, et ta peaks kasutama kõiki võimalusi, mis natukenegi annavad lootust, et tüdruku jalad saavad korda. Sest kui ta praegu neid võimalusi ei kasuta, siis tulevikus võib-olla kahetseb. Samas, kui ta kasutab, siis ta saab öelda, et tegi kõik endast oleneva, et tüdruk saaks terveks.

Ta viis türuku mudaravile. Tüdruk oli seal (haiglas) kaua aega. Emal oli raske tüdrukut sinna üksi jätta. Tüdruk oli veel väga väike. Aga tegelikult oli ema see, kes nuttis ja kartis. Tüdruk oli tugev ja tubli. Ta oli väike rõõmsameelne tüdruk. Ta ei saanud aru, mis toimub, kuid tema jaoks oli see uus ja huvitav keskkond. Tüdruk oli rõõmus ja rahul igalpool.

Tüdruku jalad said korda. Nüüd pole sellest puudest jälgegi, kuigi arstid ütlesid, et see tüdruk ei hakka kunagi kõndima. See tüdruk jookseb, hüppab, sõidab rattaga…

Tüdruk ei saanud kodus erikohtlemist, selle tõttu, et ta erines. Tal olid samad tingimused, mis teistelgi. Kui kukkus, siis tõusis püsti…

Aastad läksid edasi. Tüdruk oli ikka rõõmsameelne. Ta oli väike naiivne ja rõõmsameelne tüdruk. Ükski raskus teda ei murdnud.

Kuid siis juhtus midagi… Ühest hetkest polnud seda tüdrukut, polnud seda sära ta silmis. Tüdruku naiivsust kasutati ära. Tüdruk sai teada, et on olemas pahatahtlikke inimesi, sellised, keda ei tohi usaldada, kelle juttu ei tohi uskuda ja parem on neid üldse mitte kuulata. Sellised inimesed, kes näivad hoolivad ja usaldusväärsed. Nad lubavad kõike ja naiivne tüdruk usub kõike…

Nüüd on väikse rõõmsameelse, särasilmse tüdruku asemel, tõsine ja kurbade silmadega naine. Mis edasi? Seda näitab juba aeg….

Rubriigid: Minny kirjutised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Tüdruk, kuhu kadus sära su silmist?

  1. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    ära kaota lootust… aeg kõik parandab

  2. Margit kirjutab:

    Pahatahtlikke inimesi on kahjuks terve ilm täis,kuid sellest ei maksa lasta end häirida.Sellistest inimestest tuleb lihtsalt üle olla.Samas kokkupuude kõik sellega seonduvaga teeb meid ainult tugevamaks,see karastab meid.Küll see sära ka su silmadesse tagasi tuleb,iga asi omal ajal.Oled väga tubli,käid ülikoolis,oskad kokkuhoidlikult elada,näed õppimisega palju vaeva,sul on imearmas kiisu,kellest sa väga hoolid.Lisaks kõigele eelpool nimetatule on sul lihtsalt super blogi,mida on hommikukohvi juues väga huvitav lugeda,sul on väga huvitavad mõtted,hea kirjanik oled.Ole sama tubli edasi!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Seda olid nii mõnus lugeda. Ma saan millegagi hakkama ja ma oskan midagi. Jeeiiii!!! :)

      Minu päev algab kohe rõõmsas meeleolus.

      Aga mul on väga heameel nii positiivse tagasiside eest. Tänan!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>