Istun ja vaatan arvutiekraani. Olen juba kaks korda oma e-maili kontod üle vaadanud (mul on neid ikka igas variandis ja igal pool) ja ajalehele Postimees olen ma ka pilgu peale visanud. Vaatasin ka horoskoopi, mida mulle siis tänaseks lubatakse. Ei olnud midagi erilist seekord.
Ma tahaks midagi nii väga teha ja see peaks olema kasulik, aga ma ei tea, mis see olema peaks. (Tuleb meelde Jan Uuspõllu monoteater “Mehed on sitapead”, seal oli fraas : “Jan, kas sul ka vahest on nii, et midagi tahaks teha, aga ei tea mida.”) Selles tükis on hästi palju tuttavat. Ma olen ise-end ära tundnud nendes kirjeldustes. Välja arvatud see ostlemise osa, mulle ostelda ei meeldi…
Ma peaksin õppima, aga ma ei jõua enam. Ja siis olengi dilemma eest, arukas ja ratsionaalne pool ütleb, et õpi, tee asjad selgeks enne, kui loengud üldse hakkavad, siis on hiljem lihtsam. Teine pool (inimlik pool) ütleb, et puhka ka natuke. Sa oled juba piisavalt pingutanud, puhka ja naudi elu.
Ja nii ma siis istun ja vaatan ekraani. Keelasin endale igasuguse suhtlemise ja inimeste tülitamise. Kui mu kirjadele ei vastata, siis ei soovita minuga suhelda, seega oleks õige hetk tagasi tõmbuda. Ja kui ma vestlusest midagi ei saa, targemaks ei muutu, uusi teadmisi ei saa, enesekindlamaks ei muutu, siis tuleb vältida selliseid vestlusi.
Kui ma maksimaalselt õppisin, siis sain ma sellega päris hästi hakkama. Mul kadus see Skype’sse logimise refleks ära. Kuid nüüd hakkab see rumal harjumus tagasi tulema. Sellest on raske lahti saada, kui pole just kriitilise tähtsusega toimetusi.
Ja kui ma Skype’s aega surnuks ei löö, siis vaatan ma “Friends”-i. Olen kõik kümme hooaega juba läbi vaadanud, kuid ikka vaatan… Nüüd vaatan pisteliselt mõndasid osasid.
Kuid selle asemel võiks ju lugeda raamatuid, õppida, kududa, jalutada…
Täna oli juba raskusi kell 7:00 ärgata. Polnud nagu kohustust. Aga veel sain sellega hakkama.
Kassile on raske konserve hankida. See loomapood, kust ma neid ikka sain, pannakse nüüd kinni. Tallinnas pole veterinaariaapteeke, nüüd hakkan mööda loomakliinikuid käima, et ehk äkki saab nende kaudu. Nõmmelt ma ikka saaks, aga nad asuvad nii kaugel. Ma mõtlesin, et ei osta endale kuukaarti, et hoian raha kokku ja kui vaja minna, siis kõik käimised ühele päevale ja jalutan pikalt, hea trenn. Kuid sinna jalutamine on liiast, eriti suure lumega. Kandam on ju raske ja sinna tee peale ei jää midagi muud. Ehk, siis kuluks terve päev kassikonservide hankimisele. See variant mulle hästi ei sobi.
Vaatan veel üht lähemal asuvat loomakliinikut. Äkki nad ka müüvad. Neil on üsna kehva koduleht. Ma vaatasin seda ja mõtlesin, et mida ma teisiti teeksin. Inertsist juba (maailmaparandaja nagu ma olen 
).
Tean, et Tartust saaksin ma odavalt, kuid sealt peaksin ma tooma vähemalt kahekuu varu. Ja sinna minek on keeruline, ei saa ju neid ronge usaldada. Ja selle variandi puhul tuleks investeerida kohvrikesse.
……
Ma pole Tallinnas väga palju liikunud, seega ei ole mu arvamus objektiivne. Kuid, mulle on jäänud mulje, et siin kulutatakse väga palju igasugustele vidinatele ja teenustele, mis näitavad prestiiži. Kuid selline mugavus ja pikaajaline kasu on tagaplaanil või puudub üldse.
Näiteks… Iga nurga peal on juuksur, siis on veel spaad ja hotellid, klubid, rõivapoode on nii meeletult palju. Suurte kaubanduskeskuste teisel korrusel on vaid rõivapoed. Ma üldiselt sinna ei lähegi. Vahel kui tualetti otsin, siis olen sattunud. Loen silte: Hugo Boss, Guess jne… (Üks kord vaatasin ühe pesupoe aknal olevat negližeed, tundus seksikas, mul pole seda küll eriti kellelegi näidata, aga huvipärast vaatsin hinda. Seal oli 400-500 eur, ma sain toona palka 380 EUR vist. Ainus mõte, mis mul peast läbi käis oli see, et terve kuu palk, mingile asjale, mida kantakse vaid hommikuti või millega magatakse). Kuna nad nii toimivad, siis järelikult äri edeneb, klient hindab ja soovib seda. Siis need kullapoed ja kristallist asjakesed ning muud vidinad.
Kuid loomapoed on väljasuremise äärel. Tehnika poed, sellised, kust saab väikseid vidinaid osta, nagu Oomipood, on viidud keldrikorrusele, kuhugi nurgataha.
Loomapoodides jäi mulle kohe alguses silma, et kvaliteetset sööki napib. Müüdi odavat sööki. Ju sellele oli nõudlus. Inimesed võtsid kodulooma (tõulooma), sest see näitab klassi, kuid pole raha, et loomale head sööki osta. Kes see ikka näeb, mida ma talle söödan. Ja võib-olla osteti supermarketitest ja siis kaduski loomapoel klient ära.
Kuid odav toit võib vähendada looma eluiga. Muidugi on erinavaid toitusid ja vahel saab ka odava raha eest head kraami, kuid ma pole sellega riskinud. Mu kass on väga tundlik, ta oli juba algusest peale selline hädine. Ma olen väga hea klient, kui miski meeldib, siis ostangi seda ja väiksed hinnakõikumised mu otsust ei muuda. Suuremate hinnatõusude puhul hakkan otsima alternatiivi.
Siis kaltsukad. Ma tahaksin ühte reisikohvrit osta, mõtlesin, et vaatan kaltsukast, kuid neid nagu ei ole siin Tallinnas. Vahel olen mõelnud, et kui mu riided katki peaksid minema ja kiiresti on midagi vaja, siis… Njah… Turult saab ju sama hinnaga, mis nendest riidepoodidest.
Õnneks on paar Abakhani poodi. Mul küll õmblusmasinat pole, aga häda pärast saan ka käsitsi midagi tehtud.
H vahel natuke häbeneb oma autot. Mulle on jäänud selline mulje. Ta ütleb, et see on juba vana auto. Mina olen nii minevikus kinni, et minumeelest on täitsa ok auto. Pealegi ma mõtlen, et kui inimene suudab autot omada, et see on juba väärtus. Tean, mis kulud sellega kaasnavad. Minul näiteks pole ressursse, et autot omada. Mulle on mitmel korral pakutud autot, et võta… Ma pole pidanud midagi maksma, kuid ma tean, et mul pole raha kindlustuse, kütuse, remondi jaoks. Ma olen nii kooner, et ei raatsi 8,50 EUR maksvat kuupiletitki osta.
Kui liikuda linnas ringi, siis kõigil on nutitelefonid ja väga kallid kotid ning muud aksessuaarid. Üldiselt sellised, kus logo on hästi suur, et ikka kõik näeksid.
H häbeneb oma telefoni. Ta ei julge seda taskust välja võtta (rahvarohketes kohatades). Mina pole kunagi mõelnud, et mul peaks olema nutitelefon. Ma ei oskaks sellega midagi teha ja ma ei vaja seda. Ma ei oska isegi praeguse telefoni kõiki funktsioone kasutada. Aga mulle sellest telefonist täitsa piisab.
Ka ei kadesta ma neid brändi käekotte kandvaid neide. Ausalt öeldes on enamus neist kottidest koledad, mulle ei meeldi. Ma olen selline praktiline inimene ja mulle meeldivad tagasihoidlikud asjad (“pigem vähem kui rohkem”). Vahel olen mõelnud, et on ikka inimestel raha, et selliseid (minu jaoks) mõttetuid kalleid asju osta. Aga H rääkis, et siin ostetakse kõik võlgu. Telefon järelmaksuga, võetakse laenu, viimase raha eest ostetakse pigem kallis aksessuaar või minnakse ilusalongi. Need protseduurid on tähtsamad, kui nt üüri maksmine. Kui jäädakse võlgu, siis kolitakse uude kohta, kuid ilusatest asjadest ei loobuta.
Ma olen mõelnud, et need neiud investeerivad oma välimusse ja asjadesse.. et see on nagu investeering, et teha hea partii, saada rikas mees. Päriselt/Reaalselt rikas mees ei julge ju vaest naist võtta, sest see tahab tema raha. Kui tuleb selline viimasepeal Gucci-mutt, siis sellel paistab raha ja maitset olevat, tundub igati hea partii. Üldiselt ei arvestata, et tulevikus peab see mees need Gucci vidinad ostma.
Aga päris paljud langevad nende ühe õhtu Soome ehitajate õnge. Neid on armas vaadata. Mees läheb Soome tööle, naine viskab lapsed sõbranna juurde ja läheb peole. Küsitakse lapse jaoks raha, lasteaia maks, laps on haige on vaja kalleid rohtusid osta, kuid tegelikult tuleb maksta juuksurile ja uuendada on garderoobi. Vahel minnakse ka koos mehega välja. Naine on nagu kallis brändi mannekeen ja mees on kulunud teksadega või dressides, sest kõik raha läheb naisele. Nii nummi kooslus. Ma olen ikka neid vaadanud ja mõelnud, et kaks ühesugust on leinud ennast.
Eks see ole iga inimese enda otsustada, kas ma kirjutan nii kadedusest, et mulle pole nii palju antud (osalt ka vast selle pärast) või on miski muu põhjus. Aga enda blogis on enda reeglid ja ma tundsin vajadust oma mõtteid väljendada.
Ma sain oma klassiõega kokku, noh see ammune juhtum. Ja ta avdistas, et tal mees ja töö ja haridus, neil on kaks autot, mees hoolib temast ja hoiab teda jne.. huvitaval kombel jättis mainimata, et ta saab lapse. Ja siis võttis oma nutitelefoni välja ja näppis seda ning siis küsis, et “eksju sa oled kade”. Ma ei saanud aru, et kas ta tegi nalja või rääkis tõsiselt. Kui ta rääkis tõsiselt, siis minu meelest üsna rumal ja madal lüke. Sellega näitas ta just, et ta ise pole rahul ja rahulolemiseks vajab teiste tunnustust. Jah, ma lahke inimesena jagasin seda. Ütlesin, et jah, olen kade. Kuid tegelikult ma polnud. Tollel hetkel kohe üldse polnud kade.