Meenutusi lapsepõlvest

Mu ema töötas kunagi Vanemuise teatris. Vahel käisin temaga kaasas. Ma nägin mitu korda etendusi “Luikede järv”, “Pähklipureja”, “Hulkuv Rasmus” ja siis see hundi ja karuga (ja rebane oli vist ka) etendus (püüdsid sabaga kala)… Aga üle kõige meeldis mulle “Minu veetlev leedi”. Üks laul meeldis mulle väga ja üks stseen. See, kus tüdruk istub oma tugitoolis katusekambris ja laulab.

Kuna ma olin väga väike, siis ma ei mäletanud etenduse nime… Mul oli meeles, vaid “lilleneiu” ja “minu väike kambrike”. Otsisin seda lugu, aga ei leindud. Aga täna jäi silma ühe artikli pealkiri, seal seisis midagi sellist, et Kate Middleton 11-aastaselt mängis kooli etenduses “Minu veetlev leedi”. Siis mul meenus, et see oligi ju selle etenduse pealkiri, mis mulle väga meeldis.

Ja nüüd leidsin ma need sõnad ka. Ikka meeldib mulle see laul.

Kas pole tore see

  • Kõik mis soovin on kambrike,
  • milles varjan end külma eest.
  • Ja pehme tugitool -
  • oo-jaa, kas poleks tore see.
  • Oleks söögiks mul šhokolaad
  • puid nii palju, et kütta saan,
  • sest soojad jalad, käed - 
  • oo-jaa, kas poleks tore see.
  • Ja siis istuksin absalobaluutselt
  • paigal seal
  • kuni ilm on jälle soe
  • ja kevad mu tuppa poeb.
  • Hoiaks põlvel ma selle pead,
  • kes mu vastu on õrn ja hea.
  • Kes kannaks hoolt mu eest.
  • Kuis võiks küll olla tore see.

http://www.bandeesti.ee/laulud/naitalaul.php?laul=395 [28.01.2014]

Siis lugesin ma raamatut “Kadri” ja “Kadri kasuema” ning mõtlesin, et selle tugitooli võin ma ju ise meisterdada (nagu Kardi tegi voodi kastidest, kui vanaemaga elas) ja katusekamber võib olla ka keldrikorrus (kus Kadri oma vanaemaga elas). Ma usun, et need kaks asja kokku tegitki minust nii vähenõudliku ja kohati nutika tüdruku.

Lisaks sellel olen ma näinud ka musikali “Verevennad”. See meeldis mulle ka tohutult. Siis olen ma käinud vaatamas ka ooperit või operetti “Don Quijote” ja/või “Don Giovanni”. Täpselt ei teagi. See oli prantsuse keeles vist ja eesti keelne tekst jooksis üleval, kuid ma ei näinud lugeda, seega ei saanud ma üldse aru, mida ma vaatan ja muusika polnud ka päris minu jaoks.

Kahjuks pole ma väga tükk aega teatrisse jõudnud. Pole sellist ressurssi olnud, pole raatsinud piletit osta. Ka ei oska valida teatrit ja etendust, mis võiks mulle meeldida. Üks kord ühe Vanemuise etenduse valisin välja ja mõtlesin, et lähen sinna, kui on võimalus. Kuid siis olin ma tollel päeval tööl ja ma võtsin seda märgina, et ju pole see etendus minu jaoks.

Aga ma püüan selle teatrimineku meelde jätta. Kunagi teen selle ka teoks ja üksi kohvikus käimise ka. See on mul ka juba ammu plaanis. :D Väiksed proovikivid minu elus. :D

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Midagi positiivset. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Meenutusi lapsepõlvest

  1. Roland kirjutab:

    Mida soovid näha?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Esimese hooga mõtlesin, et mida sa selle küsimusega mõtled. Päeva jooksul käib peast nii palju mõtteid läbi, et selle postituse sisu oli ka juba unustuste hõlma vajunud.
      Pikka mõtlemise järel jõudsin arusaamale, et küsimus on, et mis etendust ma sooviksin näha.
      Sellisel juhul ma alustaksin teisest otsast. Ma ei vaataks ooperit, (usun, et operetti ka mitte, aga oleneb sisust ja nätlejatest) ja balletti. Ma pole nii peen, et oskaksin neid nautida. Lisaks hoidun ka draamadest. Ma suudan reaalses elus piisavalt draamat korraldada, et pole vajadust seda raha eest vaadata. (Kuid see oleneb ka mu tujudest, näitlejatest ja etenduse sisust…).
      Kuid ma ise olen vaadanud märksõna alt “komöödia” ja “muusikal”. Konkreetselt olen ma uitavalt mõelnud “Evita”-t vaatama minna, muidugi ka “Minu veetlev leedi”… Aga komöödiate pealkirju ei ole ma meelde jätnud. Vahel viskan pilgu peale ja umbes vaatan, et kas võiks olla huvitav või mitte (nt näitlejate järgi või etenduse pealkirja järgi või vahel leian etenduse kommentaari, siis selle järgi).
      Aga minu teatrikülastus jääb aastasse 2015 teine pool või 2016. aastasse. Selleks ajaks peaksin ma saama end sellisesse vormi, et teatrisse minna ja nautida seda.
      Selle vormi all mõtlen ma juuksed, mida ma enam ei värvi ja lasen välja kasvada. Seega pregu olen ma väga kasimatu ega plaani enda välimust muuta (viisakamaks). Ema ütles mulle, et ma olen nagu tänava laps, sest mul olid jalas kuluvad teksased ja juuksed olid sassis ning ma ei lubanud tal mu juukseid kammida. :D (See oli kunagi ammu.) Kuid praegu olen umbes samasugune, kuid mina olen rahul. Mulle meeldib olla mina ise, vahel on lihtsalt raske aru saada, kes ma olen. :D
      Ja lisaks veel enesekindlus. Loodan, et see ka kasvab. Vahelduva eduga treenin seda (enesekindlust).
      Kui ma su küsimusele ei vastanud. Kui sa oma küsimusele vastust ei saanud, siis palun täpsusta küsimust. Äkki järgmisel korral taban su mõtet. :D

  2. Roland kirjutab:

    Ah, mine nüüd, et juuste pärast mitte minna. “Evitale” saab piletid alles mai lõpus Tallinnas. Päris populaarne muusikal :P .

    Kuidas Sul 15. veebruar ajaga on? :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      15. veebruar ma pole veel nägija. :D Silmaarsti juurde sain ma aja veebruari lõpus, kuid kuna ma uued prillid endale muretsen, kes seda veel teab. (Ma lükkan kogu aeg edasi uute raamide otsimise…)
      Minu jaoks on juuksed olulised. Väga ebameeldiv on mukitud ja maksimaalselt lihvitud inimeste seas olla nagu kulunud kaltsakas. Mul pole selle teatri asjadusega üldsegi mitte kiire. Kui ma otsustan minna, siis küll ma sealt ka midagi huvitavat ja vaadatavat leian.
      Minu prioriteediks on kool ja õppimine. Püüan keskenduda ühele asjale korraga.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>