Aeroobika (Interval Toning)

Ega see aeroobika-maailm on väga keeruline. Ma arvasin, et üks kargamine kõik, aga ei.

Täna oli mul näiteks Interval Toning. Ma ei saanud trennist maksimumi, sest minu karkass on nii nõrk ja makaron, et lihtsalt ei jõua. Ma ei paindu ja rütmitaju vist ka ei ole.

Täna mõtlesin, et tundaega jooksmine on mitmeid kordi meeldivam tegevus kui aeroobika.

Täna oli hästi palju tüdrukuid. Kõik noored, saledad ja aeroobikaga sinapeal. Pesema minemist ootasin, kuni inimesi jäi vähemaks. Õudne kui vastikult ma pärast end tundsin. Mu pilk oli maas, ei julgenud kellegi poole vaadata. Ma ei tahtnud näha nende nägusid, kui nad mu keha näevad. Mulle pole seda ebameeldivat reaktsiooni (grimassi) vaja.

Pärast tänast trenni olin ma väsinud. Kuid ma ei tundnud end peenikesena. Iga harjutuse juures tuli pingutada kõhulihaseid ja tagumiku lihast, aga ma ei osanud. Kogu mu tähelepanu läks rütmi jälgimisele ja harjutuse tehnika jälgimisele.

Kui oli vaja selili olles oma varbaid puudutada, siis ma ei saanud sellega hakkama. Ma ei paindunud oma varvasteni. Väga pikk maa jäi varvaste ja sõrmede vahele. Uskumatu. Ma olen ikka totaalne puunukk. Mul oli selline tunne, et ma pole ealeski võimeline oma varbaid puudutama (nii, et jalad on sirgelt).

Treener oli hästi tubli ja ergutav. “Üks veel, kolm veel, seitse veel.” “Te olete väga tublid, ma premeerin teid veel ühe harjutusega”. Mis tublid. Mina polnud. Ma olin makaron ja jõuetu tarretis.

Kui ma enne mõtlesin, et aeroobika võiks olla üks osa mu elust, päeva plaanist, siis täna mõtlen, et ma võiksin end kord nädalas aeroobikaga piinata. Ehk siis, see pole meeldiv tegevus ja ma võtaksin seda kui kohustust.

Mõne inimese jaoks on iga päev tund-aega trenni nii tavaline. Ma ei tea, kas ma seda üldse kunagi suudan teha ja kas ma tahaksingi.

Ma nii lootsin, et treenida saab ka mõistlikult. Et ei ole vaja võtta oma jõuvarudest seda maksimumi. Et saab ka rahulikult ja aeglaselt nautides end vormida. Nagu jalutamine või nii.

Kõhulihase harjutusi ma ei jaksanudki teha. Kunagi tegin päevas 100 tükki, aga nüüd tõmbusid juba kolmanda juures kõhulihased krampi ja kõik. Selline valu ja pinge, et ei suutnudki midagi teha. Tükk tegemist oli, et lihas lõdvestuks.

Kui ma neid “oma loomingulisi” kõhulihase harjutusi tegin, siis sellist asja ei juhtunud kordagi. Vahel kõhulihased valutasid, aga hiljem polnud sedagi. See ongi vahe, kas teha ise ja valesti ning meeletult palju või teha õigesti, juhendaja silma all ja ainult mõnded harjutused.

Tegime ka hantlitega harjutusi. Otsisin kõige kergemad, leidsin 2kg… Raske oli. Kardan, et ka 1,5 kg oleks olnud rasked. Mul on vaja paberist ja joonistatud hantleid. :D

Igatahes olen hästi raskes seisus. Ma ei taha enam aeroobikasse minna. Ma küll sunnin ennast, aga nii tugev alla andmise tunne on peal.

Mõtlesin nendele inimestele, kes pole nagu minagi trenni teinud, kuid siis ühel hetkel tahaks seda teha. Kuid üks kõik, millise grupiga nad ei liituks, nad on tohutult maha jäänud. Nende (ja ka minu) vorm on halb, jõudu pole, harjutusi ei oska teha. Ümber ringi ilusad kehad. Ja seda väga kaua aega, enne kui jõutakse samale tasemele. Jõutakse end n-ö järgi treenida.

See järgi-treenimise aeg on üsna eneseületus ja enese piinamine. Tuleb minna kuhugi, kus on olla ebamugav, ei saa hakkama, tunned ennast rumala ja saamatuna ning teed seda regulaarselt ja üsna tihti.

Ma nii saan aru neist, kes jätavad asja katki. Lihtsalt nii raske ja nii palju takistusi on. Ma ei teagi, kas selliseid algajate gruppe ka on. Ma pole absoluutselt kursis aeroobikas toimuvaga. Seal “piineldes” mõtlesin jooga peale. Ei tea, kas ma sellega saaksin hakkama. Jooga puhul on need liigutused rahulikumad ja siis on rohkem aega oma lihaseid tunda.

Ma vihkan selliseid poolevinnaga asjade tegemisi, kuid aeroobikas ma esialgu teisiti ei saa. Mul on suur hirm, et ma minestan ja siis hoiangi end natuke tagasi ning päris viimast oma kehast ei võta. Ma ei tunne oma keha, ma ei tea palju see suudab, kuna tuleks juua ja kui palju jne… Või mis aineid on puudu. Mida keha vajab sellise raske treeningu juures.

Üks asi, mis kogu selle aeroobika-katsumuse juures minu kasuks räägib on see, et ma olen rumal ja sihikindel. Panen kirja endale, mis kellaaeg ja kuhu ma lähen. Panen kirja, mis asjad peavad mul selleks ajaks valmis pandud olema ja siis tegutsen paberi järgi. (Tunded on mulle keelatud). Olen nagu sõdur missioonil. Mulle on atud käsk ja ma pean seda täitma, ma ei või karta, käsku muuta, ma pean tegutsema.

Mõtlen, et ühel nädalal käin ma iga päev trennis. Siis saab see 20 korda kiiremini täis ja see jama mul kaelast ära. :D Kuid väike võimalus on, et see hakkab mulle meeldima, siis pole ka hullu. Loodan, et võib ka rohkem kordi kohal käia. Aga kui ei või, siis on natuke raskem variant ja ma teen kodus neid harjutusi. Hästi aeglaselt ja püüan pingutada oma kõhulihast (kui ma selle üks kord leian). :D

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Aeroobika (Interval Toning)

  1. Võõras kirjutab:

    No mis sa põed nii palju. Mina ei paindu ka üldse ja mitu minu sõbrannat ka ei paindu. Ja sellest pole midagi, trenni lähen ikka. Tunnistan, ka mul on palju komplekse ja tihtipeale mõtlen üle, kuid see pole seda väärt. See on lihtsalt enda elu ära sittumine (pardon my French), ilusa ära rikkumine. Mulle on seda hästi palju öeldud: ausalt ka, keegi ei vaata sind trennis, inimesed on seal enda pärast. Selline põdemine ja ülemõtlemine toob just soovimatut tähelepanu – inimesed märkavad, kui keegi elu eest pilku üritab peita jms.

    Ära kritiseeri end nii palju (!). Järjepidevalt trennis käies tuleb ka vastupidavus ja jõud. Kõik võtab aega. Keegi ei alusta trenni supervormis. Küll ajaga tuleb ka suurem liikumisosavus.

    Minu kui täiesti võõra inimese suur soovitus oleks: proovi tegeleda enda enesekindlusega, saa neist kompleksidest üle. Mina püüan sama. Olen kuulnud, et vanusega tuleb mõistmine, et tegelikult peaks mõningates olukordades vähem mõtlema ja lihtsalt tegema.

    Enesekriitikast veel rääkides, siis mina arvan alatasa, et olen loll, paks ja kole. Täitsa tõsiselt tunduvadki teised inimesed palju andekamad ja paremad – ma arvan, et see tuleb nende enesekindlusest. Tegelikult ei ole nad kõiges minust paremad. Faktid näitavad, et tegelikult ei ole ma ei loll, paks ega kole. Ebakindlus on üks kohutav loom. Olen seetõttu jätnud palju asju tegemata.

    Vabandan pika kirjandi pärast. Ma ju isegi ei tunne sind. Lihtsalt sattusin siia ükskord.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Aitäh, pika kirja eest.
      Nüüd ma põen veel rohkem. Põen seda ka, et teised näevad, et ma põen ja üritan pilku maas hoida. :D
      Ma tean küll, et ma pean enesekindlusega tegelema (seda kasvatama), vahel liigun selles suhtes soodsas suunas vahel mitte.
      Eks ma ikka jätkan (trenniga) ja loodan, et asi paraneb, kuid hästi raske on. Olen korraga nii mitmel rindel, et stabiilsus on minu jaoks midagi kättesaamatut (vähemalt mu lähitulevikus).

  2. Isildur kirjutab:

    olin ka nooruses hästi kõhn ja mitte nii hea välimusega. Olin ebakindel ja saamatu. Asi muutus, kui hakkasin trenni tegema ja korralikult sööma. Nüüd töötan juba pikemat aega ametis, kus igaüks hakkama ei saa ja enda välimuse üle ei kurda ammu juba.
    Tähtis on mitte alla anda ja kõike, mida teed, tee südamega.
    Ja keda kuraditki ei huvita trennis, milline sa välja näed. Kui mõni vaatabki viltu, miks peaks sa sellest hoolima?

Leave a Reply to Isildur Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>