Täna oli siis jälle trennipäev, pilates siis. See oli pilateses juba teine kord. Hästi hea võrdluse sain. Täna oli meid vähem, seega ma nägin hästi, mida treener teeb. Ja minu vorm oli juba parem. Ma teadsin mõndasid liigutusi ja ma jõudsin rohkem. See oli hästi positiivne, ma nägin, et ma olen arenenud.
Üks harjutus oli selline, mida ma eelmisel korral ei osanud üldse teha, ei jõudnud ega osanud. Eelmisel korral jätsin selle täiesti vahele, isegi ei püüdnud. Kuid täna tegin ilusti selle lõpuni. Olin enda jaoks väike kangelane. 
Kindlasti lihased hakkavad veel valutama. Aga hetkel ei anna üldse tunda. Pilatese puhul on hästi oluline hingamine (õigesti hingamine) ja kuna ma olin juba harjutustega natuke tuttav, siis suutsin ma juba ka hingamisele keskenduda.
Sellel nädalal on mul väike katsetus. Mul on plaanis iga päev aeroobikas käia. Ma ei tea, kas ja kuidas see mul õnnestub, aga ma siiski plaanin. Neljapäeval on võimalus Heviaeroobikas käia. Ma tahan nii väga seda proovida. Seda iga nädalases kavas ei olegi. Kahju on sellest, et see aeroobika on õhtuti, mulle meeldiks hommikul käia, aga pole hullu. See on väike asi kogu asja juures.
Üldiselt püüan oma kehakaalule üldse mitte mõelda. Treeninguid püüan nautida ja keskenduda pigem oma lihaste tundmisele ning harjutuste õigesti tegemisele. Ka harjutan sirge selja hoidmist ja enesekindlust.
H-d tuleb mul natuke töödelda. Ta teeb ikka mu kehakaalu üle nalja ja teeb märkusi (torgib mind) mu kehakaalu langetamise soovi tõttu. Püüan sellel teemal temaga üldse mitte rääkida. Eile mul see just eriti ei õnnestunud, aga positiivne oli see, et ma ütlesin (päeva lõpus), et ma ei tahagi poisikest, vaid tahan meest ja meeste jaoks ma pole paks, vaid vormikas. Sama kehakaal, aga natuke lihaseid juurde ja väga ok.
Las see plikalik näljutatud välimus jääda nendele teismelistele. Poisikeste pärusmaa, ongi hea, et ma pole peenika nagu paberileht, siis ei ole vaja poisikesi eemale hoida, nad ise hoiavad distantsi.
Päris raske on jääda endaga rahule, kui kevadistest ilmadest mõjutatud “täkk” räägib ilusatest kehadest ja modellivälimusest ning sellest, kuidas mõni tüdruk või sõbra naine on end käsile võtnud ja muutunud paksukesest modelli-välimusega naiseks. Ja lisaks veel, kõik need ideaalsete kehade reklaamid ja tibid karderoobis, kes räägivad, “suveks saledaks” teemadel, kaalulangetamisest ning toidu piiramisest…
Kuid, kui miski asi on raske, siis ei tähenda, et sellest tuleb loobuda. See just teebki kogu protsessi põnevaks ja võistluslikuks. Kas ma suudan, kõigest sellest üle olla ja jääda iseendaks? Mitte lasta teistel mõjutada oma ensetunnet, enesekindlust. Ja lõpuks, kas ma suudan üks kord end armastada ja aktsepteerida, sellisena nagu ma olen.
Mul on silmade eest see volüümikas tütarlaps, kunagine klient. Tema rõõmsameelsus ja enesekindlus ja avatus. See pilt temast, mis on mulle mällu talletunud, on minu eesmärgiks. Ma tahan ka olla selline rõõmsameelne, enesekindel ja avatud, kelle jaoks pole kehakaal mingiks probleemiks ega kinnisideeks. Tema kehakaal kadus selle positiivsuse taha ära. Tema on minu iidol. Aga ma ei tea, kes ta on, seega ma ei saa talle seda öelda.