Olen impulsiivne

Ma nüüd ei teagi millist sõna tuleks kasutada. Minu homses horoskoobis on kirjutatud, et olen intuitiivne (intuitsioonil põhinev; intuitsioon – etteaimav, vaistlik tunnetus) ja instinktiivne (vaistlik, loomusunniline). Ja impulsiivne – esimese ärrituse, impulsi mõjul toimiv. Need seletused on võetus www.eki.ee-st.

Tundub, et ikkagi impulsiivne. Olen rumal ja julgen seda tunnistada. Püüan igast asjast õppida ja võõrad sõnad ning nende tähendused, sisu/mõtte endale selgeks teha.

Ühesõnaga… Ma kunagi kirjutasin, et mõtlesin Finants Olümpiaadil osaleda. Enne TTÜ-sse astumist. Siis selgus, et see on inglise keelne ja väga raske ning ma loobusin sellest mõttest. Vist kirjutasin ka, et võiks järgmisel aastal proovida…

Igatahes… See olümpiaad toimub TTÜ-s. Mulle tuli kiri, millest selgus, et kui ma saan seal 51% õigeid vastuseid, siis saaksin 1 EAP oma koormuse arvestusse. Kuna mul selle inglise keelse loengu puhul on tüsine hirm, et ma sealt oma punkte kätte ei saa, siis mulle on väga oluline see 1 EAP. Teine võimalus see üks EAP saada on erialaparkita sooritamisel, aga ma ei tahaks sellele lootma jääda, sest see on ka midagi kummalist. Selles mõttes, et mida sellelt parktikalt oodatakse, keegi ei tea, kui üks kursaõde küsis praktikakuraatorilt, siis tema ütles, et vaata TTÜ lehelt. Huvitav värk jah.

Kuigi mu inglise keel ei ole paremaks muutunud ja nende olümpiaadi (varasemate aastate) ülesannetega ma pole üldse tegelenud. Ja mul polegi aega nendega tegeleda… Arvestades neid fakte, siis peaksin ma sellest olümpiaadist suure kaarega mööda käima. :D

Aga eile õhtul mõtlesin, et võiks end sinna registreerida, keegi ju ei keela rumalatel ja umbkeelsetel seal osaleda. (Inglise keel on TTÜ kohalik keel :D ). Ja kui ma olen seal ära käinud ja püüdnud, siis on kindel, kas ma saan/olen võimeline selle 1 EAP teenima või mitte. Kui ma ei läheks, siis ma ei saaks seda teada ja ma koguaeg mõtlesin, et äkki ma oleksin saanud…

Samas on see ka hea mõõdupuu. Saan minna see aasta, koguda infot, vaadata, kuidas see välja näeb. Siis näen, kus on puudujääke, äkki on midagi, mida ma juba oskan, siis saan enda nõrkasid külgi arendada (nüüd juba diagnoositud mitte oletatavaid nõrku külgi) ja siis oleks järgmisel aastal juba parem tulemus. Erialase keele arendamine ja finatsalased ülesanded.

Noh, täna registreerisin ära ja lugesin materjale. Mul tekkis hirm. Mõtlesin, et kirjutan, et loobun… jne… Mõtlen, et olen ma ikka rumal, miks ma ei mõtle, enne kui teen… Aga ei.. Ma ei ole veel loobumisest kirjutanud. Ma ikka lähen. Ma tuginen faktile, et kui ei ole keelatud, siis on lubatud. Antud juhul siis, minul seal osaleda on lubatud.

Aga samamoodi tegin ma ka kursakaaslastega kohtumisõhtule minnes. Mind kutsuti. Ma kohe ei osanud öelda, mõtlesin, et vaatan, kus see asub jne… Siis olid juba kohad broneeritud, mind polnud arvestatud, ma panin FB-s “võib-olla tulen”… Iga normaalne inimene oleks, aru saanud, et kui on juba broneeritud ja mind pole arvestatud, siis ei minda kohale. Aga mina läksin. Ja kella 20-ks nagu kokkulepitud. Aga siis kuulsin, et siin Tallinnas on kombeks 15-30 minutit kokkupelitud ajast hiljem tulla.

Siis eile. Üks kursaõde ütles, et koolist tuli kiri, et saab tulemuspõhist toetust taotleda. Ta ütles, et tal pole mõtet teha seda taotlust, sest nagunii ei saa, sest väga paljudel on palju parem tulemus. Tema keskmine on minu omast tiba suurem. Aga ma isegi ei mõelnud selle peale. Selle taotluse esitamine ei võta minult tükki küljest, ei too mulle kohustusi juurde, aga õige pisike võimalus on saada toetust. Toetus kuluks nii väga ära.

Nüüd, pärast tema juttu tundub see tõesti mõttetu, aga ikkagi… Ma tegin selle ära. Vaatab, mis saab…

Ma tean, et olen impulsiivne ja vahel natuke mõtlematu. Aga sellega on nii raske leppida. Õigemini, ma ei oska end tunda enesekindlana oma veidruste juures. Ikka mõtlen, et kas see on normaalne, kas normaalsed inimesed nii teevad või mõtlevad.

Aga samas. Miks ma peaks tahtama olla normaalne, see ühtne “hall mass”. Pealegi see “hall mass” ei ole olenam moes. Moes on värvid, eriline, eristumine. Kõik edulood algavad sellest, et ristutakse. Seega, olen ma juba poolel teel eduni. Tuleb vaid leida selline eristumisviis, mis tulu toodaks. :D

Eks ma püüan mitte põdeda selle pärast, et ma ei tunne piire ja olen naiivne ning natuke kartmatu. Vahel olen ma eemalolev ja ei vaata inimestele silma ning ei julge nendega rääkida. Ka selle pärast ei peaks ma põdema. See olengi mina.

Räägin inimestega siis, kui ma tunnen end kindlalt, kui mul on midagi nendega rääkida. Aga kui mul pole midagi rääkida või ma ei taha nendega rääkida, siis ma ei tee seda.

Teoorias ja peberi peal on kõik lihtne. :D

Rubriigid: Määratlemata, Õppimine ja enese arendus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>