Aeroobika (Interval Toning) II

Täna oli siis see Interval Toning teise treeneriga. Ma mäletasin esimesest korrast, et see on meeletult raske, aga olin unustanud, kui raske ja mis harjutusi seal tegime.

Lugesin oma eelmise postituse selle kohta läbi, aga sealt ma ka harjutuste kohta suurt/eriti infot ei saanud.

Ma arvasin, et mu vorm ja vastupidavus on paranenud, olen juba 10 korda aeroobikas käinud ja teiste aeroobika tüüpide korral, mida olen teist-kordselt teinud olen ma edasiminekut näinud. Aga selle Interval Toning`u puhul ma edasiminekut ei näinud.

Teine treener teeb ülesandeid teisiti, samas ta tegi seekord raskemaid harjutusi. Oli neid, kes said ilusti kõigega hakkama. Eks nemad käivad selles trennis regulaarselt. Ma käin valikuliselt ja paika olen pannud kellaajad, mil ma käin ja iga nädal määran, mis päevadel käin ja siis satungi igasugustesse erinevatesse aeroobikatesse.

Ma pidevlt luban endale, et annan trennis endast maksimumi ja kisun kas-või end ribadeks (s.o metafor). Et kui ei jõua, siis teen vähemalt ühe veel. Aga ma pole sellega ikka veel hakkama saanud. Leian igasuguseid vabandusi, miks käega lüüa ja jätta see “üks veel” tegemata. Nt lähen ma higiseks ja prillid libisevad ninalt maha. See on kohutavalt häiriv. Siis hakkangi oma prille sättima, vahel kuivatan nägu ja täna võtsin juua ka, kui juba pausitamiseks läks. Ja nii jääbki harjutus pooleli, poolikuks. Muidugi pärast neid protseduure ma püüam edasi.

Igatahes, selles osas pean ma endaga veel tööd tegema, et ma võtaks endast maksimumi. Kunagi olin ma tugevam ja jäärapäisem. Nüüd olen hakanud juba vanaks jääma (pehmeks/pehmekeseks muutuma) ja asju võtma natuke vähem rangemalt ning luban endale erandeid, nõrkushetki, puhkehetki jne… :D

Aga trennist siis ka paar sõna, et kui hiljem tahan uurida oma muljeid (läbielamisi). Pidime võtma kergemad ja raskemad hantlid. Uurisin, et kõige kergemad hantlid on seal 2 kg-sed, kuid need on mulle rasked. Seega ma teisi hantleid ei võtnud.

Pidime tegema erinevaid kükke hantlitega. Sellise tempo juures oli raske jälgida oma kehahoiakut. Et selg oleks sirge, et põlv ei läheks üle varba jne… Aga kuidagi sain hakkama. Kuid lõpuks hakkasime hantlitega hüppama ja siis kükk veel otsa. Vat see oli juba katsumus. Hüpates kadus tasakaal ja rütm ja jõud. Kui ma lõpuks kükki jõudsin (mingit moodi, kehahoiak väga vale), siis ma ei saanud end enam püsti. Aga kava läks kohe edasi. Selle koha peal jäingi maha. Aga kui püsti sain, siis jätkasin… Üldiselt läksin edasi selle osaga, mida teised tegid.

Poole trenni pealt olin ma juba nii laip. Hantlid olid rasked ja nende kükkidega olid ka jalad väsinud. Kuid siis läksime matile ja hakkasime plank-asendis harjutusi tegema. Üks jalg ette jäe juurde ja tagasi… Erinevaid asju. Lõpuks üks jalg käe juurde, siis kiiresti ja korraks teine ka, siis sirgeks, siis oli vist kätekõverdus (võis ka põlved maas teha) ja siis jalad teise käe juurde… Need harjutused olid meeletult rasked, aga kui saada tehnika selgeks, siis oleksid need väga head n-ö mõõdupuud (nagu mu kätekõverduste programm/eesmärk).

Aga kuna mu käed olid väsinud ja jalad ka, siis eelnevatest harjutustest ei suutnud ma maksimumi võtta. Ma lihtsalt ei jõudnud kõike teha.

Pärast seda olime käpuli (põlvedel… ma ei tea, mis on selle asendi nimi… “toeng-asend”)… Ja siis pidime sirutama vastas kätt ja vastas jalga. Siis viima need diagonaali. Ja ühe jalaga ja teise jalaga, siis hoidma seda poosi, siis lükkama jalga ülesse, alguses 7 korda ja puhkus, 7 korda ja puhukus ja lõpuks 15 korda. Selle harjutuse juures ma ka lõppu ei jõudnud.

Toetav käsi hakkas värisema, tasakaal kadus, siis üks jalg valutas. Põlvetagant, ei saanud jalga sirgeks venitada, sest sellise meeletu torke valu lõi sisse (kas lihas polnud soe või olin lihase ära venitanud, liiga teinud trenni alguses). Igatahes, seda jalga ma ei julgenud päris sirgeks lükata. Ma oleksin võinud valu ära kannatada, aga kartsin, et äkki on asi tõsine ja pingutades võin endale väga liiga teha, end vigaseks muuta mõneks ajaks.

Kui hakkasime kõhulihaseid tegema, siis võrreldes teiste harjutustega, siis nendega sain ma üsna hakkama. Selleks ajaks ma loobusin hantlitest. Enamus tegid neid koos hantlitega. Kuna need mul nii hõlpsalt edenesid, siis oletan, et eelnevaid harjutusi ei teinud ma õigesti, tuli küll kõhulihaseid venitada ja tunnetada kerelihaseid (teha tööd kerelihastega), aga tempo oli mu jaoks liiga kiire, ma ei suutnud seda jälgida. Aga vähemalt sain siis lõpus mõned harjutused spetsiaalselt kõhule. :D

Trenni lõppedes ma ei jäänud oma sooritusega rahule, aga positiivne oli see, et ma läksin kohale ja poole trenni pealt ei jooksnud minema. Vaid olin kangelaslikult lõpuni, mis siis, et tegin valesti ja tundisn end nii saamatu ning äpuna.

Hea oli ka see, et higi lahmas. Seega keha põletas kaloreid ja mingi muutus pidi toimuma mu lihastega. Jõin oma 0,5 liitrit vett ära, tundus, et see vesi auras minu naha kaudu välja. :D

Pärast sellist trenni on mõnus tunne jooksva vee all seista. Lõõgastav ja stressi maandav. Ja kui pulss on stabiliseerunud ja näo-punetus tagasi tõmbunud (minu puhul roosaks, sest ma punastan kergesti ja jahtun aeglaselt), siis on tohutult mõnus ja kergendav tunne.

Enam pole ma end pärast trenni nii kangelasena tundnud nagu ühel varasemal korral. Ka pole ma end rohkem vormis ja saledamana tundnud. Ise olen märganud käelihaseid ja õlad tunduvad kuidagi jäigad/tugevad/kõvad, enne olid sellised pehmed tarretise-moodi. :D Aga see kõik võib olla vaid mu oma ettekujutust pärast nii suurt pingutust. Ikka loodan mingit tulemust näha ja siis kujutangi endale ette. :D

Enam ei tundu trenn ja selle järgne pesemine nii vastumeelsed. Kuidagi loomilik osa, mis ei tekita mitte mingisuguseid emotsioone minus enam. See on hea.

Täna oli meid trennis umbed 15-20 inimest. See on väga mõnus arv. Ei ole vähe ega palju. Keegi ei jää ette, ruumi on, kitsikust ei tunne.

Mul peab olema ruumi, sest ma teen harjutusi valesti. Vahel tuleb minna paremale, aga ma lähen vasakule, siis peab olema kehekordne vahe, sest teised teevad ju õigesti. Ma olen juba harjunud, et olen “üksik nupp” kusagil trennisaali nurgas. Istun seal omas mullis ja teen nii hästi kui suudan ja üsna tihti teen ka valesti. Kui see mind väga häirib, siis ma ei vaata peeglisse. :D Keskendun harjutusele.

Lõpetuseks natuke koolist ka. See nädal on meeletu. Igas aines on antud ülesaneid ja lisaks veel see olümpiaad. Aga see-eest on järgmisel nädalal rohkem hingamisruumi. Püüan end siis taas n-ö joonele saada. Praegu teen koduseid tööd linnulennult ja esmajärjekorras neid, mille tähtaeg on lähemal. Kõik, mis ma olen planeerinud n-ö lisaks, need olen jätnud tegemata, nt mõneks eksamiks õppimise (eksam on aprilli alguses). Hea on varakult alustada, siis ei kuhju kõik sinna ühte aega. Ja vast saab ka eksamid kuidagi stressivaesemalt läbi ajada. Loota ju võib. :D

Siis on mul veel see kass. Temaga pole mul olnud üldse aega tegeleda. Ajab karvu ja on tolmune, nagu unaruss jäänud/unustatud mänguasi. Püüan järgmisel nädalal ka selle asja käsile võtta.

Täna on taas nii ilus ilm, päike ja puha. Aga mul on õppimist, seega ei saa ma seda nautima minna ja jalutada. Aga küll neid ilmasid veel tuleb ja küll ma siis sellise aja leian ja kõik oma jalutamised tasa teen.

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>