Trenn (Streching) II

Täna olin siis teist korda Streching’u trennis. Lihased olid sellest Interval Toning‘st nii valusad, et see venitamine oli juba hädavajalik. Kuigi ka selle trenni puhul ma ei märganud oma soorituse paranemist ega suuremat painduvust.

Nagu ikka. Ma ei paindu üldse. Kõige jäigem olen ma ülaseljast. Sellega on mul tihti jamasid olnud. Tohutud seljavalud ja kui raskeid toidukotte olen tassinud, siis vahel on löönud ülaselga nii meeletu valu, et kuku või pikali.

Kuid alaselg tundus liikuvat. Tegime puusaringe ja muud põnevat. Igas asendis jalaringe. Seega kui vabam moment on ja viitsimist on, siis hakkan oma ülaselga venitama, painutama. Küll ma üks kord oma karkassi ka painduma saan. Selleks on vaja kõvasti kannatust, tahtejõudu ja koguda vajalikku infot, et ma harjutusi valesti ei teeks ega oma seljale veel rohkem liiga ei teeks.

Enda keha tunnetamisega on asi juba paranenud. Streching’u tundides pole seda tempot, siis on aega enda kehale ja lihastele keskenduda. Täna õppisin ma siis oma jalalihaseid tundma. Seda lihtsustas veel see lihasvalu. Niimoodi oli väga lihtne lihast tajuda. Iga liigutus andis kohe tunda. :D

Hea oli see, et vähemalt hetkel need lihased nii palju ei valuta. Pärast trenniskäimist on ka seljavalusid vähemaks jäänud. Ma oskan nüüd lihaseid ventitada ja teen seda kodus ka, kui olen apikalt arvuti taga istunud. Ja trenni tõttu regulaarne ventamine on ka seda lihaspinget maha võtnud.

Aga üks tore juhtumine ka. Taas, võib-olla ma kõigest kujutasin endale ette. Aga vahet pole. Ma tahan positiivselt mõelda, kellelegi ma sellega liiga ei tee, kuid selle nurga alt olukorda vaadates tõstab see minu enesekindlust.

Igatahes. Tulin trennist ja enne välja minemist on pingid. Seal istusid kaks noormeest. Ma kohe uhkelt jalutasin neist mööda. Trennist tulnuna olin puhas, lihased olid ilusti pingul ja nahk oli pehme ja sile, näost veidike roosakas.

Suundusin siis teise pingi otsa, et oma trennikaarti rahakotti panna, jopelukk sulgeda ja kindad kätte panna. Ma sain oma asjad toolile pandud, kui noormehed kohe püsti tõusid. Esimene reaktsioon oli see, et ma pole ju nii õudne ja kole, et peaks kohe põgenema.

Ma planeerisin, et teen kiiresti, aga elegantselt oma toimingud, et ehk noormehed vaatavad mind. Ise ma nende poole ei vaadanud. Püüdsin loomulinuka näida, aga nemad läksid ära.

Kuid siis… Sain oma asjad pakitud, astusin spordihoonest välja ja “ennäe imet”. Poisid seisid ühe BMW kõrval ja justkui vaatasid mind. Ja siis mina mõtlesin, et poisid läksid, sest tahtsid näidata mulle, et neil on auto ja mitte tavaline auto, vaid BMW auto. :D

Tegelikult võib-olla vaatsid, et vana paks mõrd läks mööda ja arvasid, et ei suuda pärast sellist koledat pilti enam ilusaid naisi nautida ja seepärast läksidki ning juhuslikult olid autokõrval, kui ma uksest välja astusin. Ja mina kohe mõtlesin, et noored poisid tahtsid mulle muljet avaldada. :D

Aga nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis jään selle positiivse variandi juurde. See tõstab enesekindlust ja samas ei tee ka kellelegi liiga. :D Seega posid tahtsid minule muljet avaldada. ;)

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>