Finantsalane Olümpiaad

Täna oli siis see kaua oodatud olümpiaad. Oli 12 ülesannet. Kokku oli võimalik saada 120 punkti. Aega oli 4 tundi, ma jõudsin lahendada 6 ja pool ülesannet ja nende ülesannete maksimum punktide summa on 72. Kuna üks ülesanne jäi poolikuks, siis oma 72 punkti ma ei saa.

Registreerunuid olevat olnud umbes 40 inimese juures ja kohale tuli 18 inimest. Paljud oli tulnud Lätist, tavaliselt ongi esimene kolmik nende käes, seal on üks aktiivne ülikool, kelle tudengid käivad. Aga magistrantidest olin ma vist ainus. Väheamlt TTÜ-st.

Seega ongi mul paha tunne. Kui ma mingi ime läbi peaksin saama hea tulemuse, siis oleksin ma justkui võitnud laste-võistluse. Siin ma ei taha, kedagi lapseks sõimata (halvustada), vaid see on fakt, et bakaõpe on pealiskaudsem kui magistritasandi õpe. Ma tean, et bakatasemel ma mõnda neist ülesandeist ei oleks osanud lahendada. Mul poleks olnud õrna aimugi lahenduse osas.

Ja kui juhtub teine äärmus ja ma saan kehva tulemuse, siis oleksin ma ebaõnnestunud lastevõistlusel. Ka see pole hea variant.

Ma hindasin seda olümpiaadi natuke liiga üle. Ma arvasin, et see on midagi suurt ja võimast. Aga see oli kuidagi… Ma ei tea. Ülesanded ja korraldus oli tasemel, kuid peamiselt olid seal bakatudengid. Pärast olümpiaadi oli kohvilaud, aga mul polnud kellegagi rääkida. Ühed noored poisid arutasid ülesandeid, aga ma ei tahtnud küll ülesannetest rääkida. Seega läksin nende lauast kaugemale. Siis olid lätlased, kes rääkisid inglise keeles, mida ma ei mõistnud. Seega…

Ma arvasin, et suurtest korraldavatest ettevõtetest on kohal inimesed, värbajad… Aga ei olnud.

Ma ei tea… Mul on piinlik, et ma olen magistrant, aga ei oska inglise keelt, ei jõudnud kõiki neid ülesandeid ära teha ja ei julge teistega rääkida… Eks see kõik ole mu oma peas kinni. Aga need on minu praegused mõtted ja tunded.

Samas on hea, et ma kohale läksin. Ka ei jõudnud ma üldse ettevalmistada, sest see otsus tuli nii ootamatult (minu poolt). Üks või kaks päeva vaatasin ja lugesin eelmise aasta ülesandeid. Väga palju aega kulus mul ka ülesannete läbi lugemiseks. See inglise keeles lugemine ei ole minu jaoks.

Väga tubli minust, et julguse kokku võtsin ja läksin. Vähemalt proovisin. Ja kui ma saan tulemuse teada, siis saan teha järeldused, mida teisiti teha, kas järmine aasta ka osaleda või mitte.

See, et ma kunagi tegin palju väga suuri vigu, ei tähenda, et ma ei tohiks enam üldse edasi liikuda ja püüda parandada oma vigu. Õppida ja teha asju teisti.

Taas, selline raske olukord, kus tuleb julgus kokku võtta, selg sirgeks ajada, tunnistada, et olen rumal, ei oska, olen valesti teinud, aga ma tahan proovida. Kes tahab, see naerab, näitab näpuga, võrdleb, upitab end minu najal… Kui tunneb sellest rõõmu, siis tehku seda.

Igas keskkonnas on neid n-ö vigaseid eksemplare ja kui hakata ennast upitama nõrgema või silmnähtavalt rumalama arvelt, siis …. Kes söendab seda teha, kes mitte. Siin saab määravaks see ratsionaalne mõtlemine, analüüsi oskus ja mõistlikkus.

Aga… Mina pole süüdi, et teised magistrandid selles ei osalenud. Sellest on muidugi kahju, sest selle tõttu ei kujune objektiivset magistrantide tulemust. Ja Olümpiaadi tulemusi hindaksid potentsiaalsed ettevõtted rohkem, kui selles osaleks rohkem magistrante ja tulemused oleksid tugevamad. Muidugi ma ei tea, milleks need lätlased võimelised on. Aga julgen arvata, et väga paljuks. Sest suured ettevõtted on viinud oma raamatupidamise Lätti, sest sealne selle alaste spetsialistide tase on oluliselt tugevam kui Eestis.

Aga ma sain ikkagi kogemuse. Saan hakata end treenima. Inglise keeles lugema, harjutama ajapiires nende ülesannete lahendamist.

Ja miks mitte ma ise ei võiks magistrantide hulgas seda olümpiaadi propageerida. Mina olen ju neile oluliselt lähemal kui korraldajad ja nüüd on mul ka kogemus.

Omast kogemusest tean, et hirm selle olümpiaadi ees on suur. Ka kuulsin ühelt kursakaaslaselt, et tema ei läheks sellele olümpiaadile kunagi, sest seal on ettevõtte rahanduse alased ülesandeid, neis ei tunta end tugevalt. Aga olles ise seal olnud, siis tean, et seal käivad bakalauruse tudengid ja ülesanded on täitsa mõistlikud, kui vaid on vähegi huvi selle valdkonna vastu. Ja samas ei kaasne sellega mitte mingisugust kohustust, kuid on võimalik saada hüvesid.

Ma rõhun jätkuvalt sellele, et ma olin väga tubli, et ma kohale läksin ja vähemalt püüdsin. Ma kartsin, et ma annan tühja lehe tagasi, kuid ka selles osas ma ületasin ennast. Tervelt 6 ja pool ülesannet suutsin ära lahendada. Täitsa tubli saavutus minu poolt.

Elu on mäng, ainult, et selles mängus on üks elu (elusid ei saa koguda ega hoiustada nagu arvutimängude puhul) ja sellega tuleb arvestada iga otsuse juures. Kui mõne otsusega ma oma elu ohtu ei sea, siis miks ka mitte seda proovida. Kui huvi on, siis miks ka mitte (seda oli vist kunagi öelnud Tiit Sokk). :D

Viimasel ajal olen tihti seisukohal: kui kaotada pole midagi ja samas on kasvõi õhk-õrn võimalus saada mingit kasu/hüve, siis tasub alati vähemalt proovida. Kogemuse võrra rikkamaks ma saan ikkagi. Ja kui teen valesti või eksin, siis teen uuesti, senikaua kuni see saab õigesti tehtud (või tüdinen selle tegemisest). :D “Mis valesti see uuesti.” (Vanasõna vist).

Rubriigid: Määratlemata, Õppimine ja enese arendus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>