Täna leidsin järgneva artikli. http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/abielumehed-kel-pampersite-lohn-veel-kuljes-kas-te-toesti-peate-end-tuulutama-teiste-naiste-seelikute-all.d?id=68206963 [11.03.2014].
Selles artiklis olid järgnevad mõtted: “Ilmselt on, sest neid naisi, kes selliste meestega kodu ja pere valivad luua, ei ole mitte vähe. Iga sellise tõpra kohta on üks teda kodus ootav hea lootuse neem.” (Siret, 11.03.2014) Sellega ma olen täitsa nõus ja niimoodi läheb raisku hea ja armastav naine, kes tooks rõõmu ühele kvaliteetsele, väärtuslikule mehele.
“Uskumatu, et sellistel kaabakatel on kodus heausklikud naised, kes ei aima, et nende pereelu on tegelikult üks labane farss. Ja tihti on selle tunnistajaks mitmed teised inimesed, kuid naised on õndsas teadmatuses ja saavad teadjamatelt haletsevaid pilke. Siinkohal ei ole õudne mitte ainult petmine kui selline, vaid see, et sinu Elu Kaaslane teeb tühiseks ja naeruväärseks kõik selle, millesse sa iga päev usud ja mille nimel töötad.” (Siret, 11.03.2014)
Hästi tabavalt on olukord kirja pandud. Ja tekstis on ka palju emotsioone. Ma ise mäletan neid haletsevaid pilke kui mul selline odav mees oli. Vastik oli. Keegi midagi ei öelnud, ühtki kindlat kinnitust ei leidnud, samas tajusin, et midagi toimub ja need pilgud, mis mind saatsid, kui ma oma meest ostsisim, et talle kohvi ja saiakesi viia (üks kord vaid, sest rohkem sellist alandust ei tahtnud tunda)… Sellised kaastundlikud ja haletsevad silmad ning kehahoiak. Lõpuks mõtlesin, et saaks see õudus läbi. Ja õnneks sai. Loodan, et nüüd olen targem.
Mulle meeldib ka see väide, et see kaaslane “teeb tühiseks ja naeruväärseks kõik selle, millesse sa iga päev usud ja mille nimel töötad” (Siret, 11.03.2014). Nii õige jutt. Mina rumaluke ehitasin oma elu 110% üles oma eksi peale ja meie ühisele tulevikule. Ja kui tema tegelik pale välja tuli, siis olid kõik mu pingutused ja eesmärgid muutunud tühisteks. Nagu ma oleksin need koos oldud 8 aastat sõelaga järve tühjaks vedanud.
Üks kord tegin kokkuvõtte. Kui ma oma eksiga kohtusin, ta tarvitas alkoholi, suitsetas ja pettis mind. Vahepeal jättis ta suitsetamise maha (minu survel), alkoholi tarbis väga vähe. Ja kui me 8 aasta pärast lahku läksime, ta jõi, suitsetas ja pettis mind. Mitte miski polnud muutunud. Noh-jah, kasutusele tuli euro ja dokumendis olev kood, võrreldes tänase kuupäevaga, viitavad sellele, et olen vanemaks jäänud. 
Eeldasin, et me liigume ühes suunas ja tegutseme ühisel eesmärgil. Aga tuli välja, et temal oli oma suud ja eesmärk ning mina olin lihtsalt üks vahend, mis pidi teda siis edasi viima. Uskumatu, et tema armuke nägi ju kõike seda kuid ikka tahtis seda meest endale, nad said lapse ja puha. Kas ta tõesti uskus, et temaga nii ei tehta? Kui mees on mäda, siis jääbki ta selleks.
Kuid mis mul kurta, tänu sellele naiivsele rumalavõitu tüdrukule pääsesin ma sellisest odavast mehest. Nüüd on võimalik leida enda kõrvale kvaliteetne mees või elada õnnelikult üksi ja ilma armukadeduseta ja alandusteta. Olen juba peegli ees harjutanud seda “kibestunud vanatüdruku nägu” ja akna peal vahtmist ning laste peale karjumist. Tegelikult pole ma laste peale karjunud. Pole plaanis ka. Aga vanadust ju ei tea, see on midagi uut ja ettearvamatut.
“Sugutung on küll võimas asi, aga elu on näidanud, et kui need suured vändagängsterid oma naistele vahele jäävad, siis on nad madalamad kui muru ja “saavad aru, mis elus tõeliselt oluline on”. Paraku ei ole keegi meist igavesti noor ja see, et inimesel tasuks rõhuda rohkem püsiväärtustele kui kerglasele elustiilile ning lühiajalistele naudingutele, ei ole tühipaljas klišee.” (Siret, 11.03.2014)
See on ka tabavalt öeldud, et täna saab selline mees ringitõmmata, olla ihaldusväärne ja lollitada naisi, kuid ka tema jääb üks kord vanaks. Kes teda siis tahab? Istub üksi oma väikses kodus ja mõtleb nendele ilusatele aegadele ja naistele, mida ja keda tal enam ei ole. Keegi tema vastu huvi ei tunne, keegi ei hooli temast. Jääbki vaid, vanadus, haigused, vaikus ja võib-olla ka koduloom. Ja siis need lapsed, kes on ära õppinud ühe sõna “Raha”. Ja kasutavad seda samas tähenduses sõnaga “armastus”. Või veelgi hullem, laps tunneb isa vastu põlastust ja ei andesta talle emale põhjustatud kannatuste eest.
Igal teol on oma hind. Täna saab nautida maksimaalset naudingut, kuid miski pole igavene ja üks kord tuleb selle naudingu eest tasuda. Võib ju loota, et sinna maani ei elatagi, kui tasumise tund kätte jõuab… Aga tavaliselt just nendel meestel on pikk, nukker ja üksildane vanaduspõli.
Siinkohal siis ühe kibestunud vanatüdruku tervitused neile ja soovin ka pudeli kangema kraami selstis veedetud “rõõmsaid” öid.
Siret, 2014. Abielumehed, kel pampersite lõhn veel kõljes, kas te tõesti peate end tuulutama teiste naiste seelikute all? [Online] http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/abielumehed-kel-pampersite-lohn-veel-kuljes-kas-te-toesti-peate-end-tuulutama-teiste-naiste-seelikute-all.d?id=68206963 [11.03.2014]
mitte et tahaks õigustada kuidagi, aga üks teema võib olla selles, et peale sünnitust kaob naistel seksiisu pikaks ajaks ja mõnel ei tulegi tagasi. Meestel on omad vajadused. Kui naine kuidagi vastu ei tule, kodu on ka teda ja last täis, endaga tegeleda ei saa, mis siis teha? Eks häda võib olla selles, et üksteisega ei räägita, ei mõisteta või ei oldagi võimelised selleks.
Njah, ega mul polegi midagi kommenteerida, nimelt ma olen teadlik, et meestel on vajadused, aga ma ei mõista seda. Ka naistel on vajadused, tüdimused jne, aga mina küll seepärast petma ei hakanud. Kas tõesti pole mehed suutelised pühenduma? Või sugutund on nii suur, et riskitakse kõigega? Et mehed on siis nagu loomad, et kui seksinälg on liiga suur, siis lakkab aju töötamast ja jäävad vaid instinktid?
Kui asi on nii, siis meessugu on väga ebausaldusväärne tõub/liik…