Mis juhtub siis, kui unistused ka kaovad?

Jah. Mis juhtub siis, kui inimene lõpetab unistamise? Njah, kes seda teab.

Mulle vaikselt hakkab reaalsus kohale jõudma. Ja see reaalsus on karm. Enne oli parem, siis kui ma olin rumal ja naiivne. Uskusin kõiki ja kõike. Siis uskusin, et kõik läheb hästi ja ma saan hakkama.

Hakkan juba seda raha-usku minema. Juba mõtlen, et kuidas raha teenida. Mõtlen rikkast mehest, ka välismaale minemisest… Armastuse ja naeratusega kõhtu ei täida. :(

Minu iga kuised kulutused jäävad vahemikku 450-500 eur. See on kass, elamine ja söök. Aga need on vaid minimaalsed kulutused. Kui juhtub midagi erakorralist, ootamatut, siis pole mul midagi. Sellest rahast ei jää üle midagi säästmiseks.

Kui ma saaksin miinimum palka, siis ma ära ei ela. Isegi mitte oma minimaalsete kulutustega. Ma võiksin ju söömisest üldse loobuda. Jooksin ainult vett, ega see mu välimusele kahju ei teeks, kuid sellega säästaksin ma kuus umbes 60-75 eurot.

Praegu jagan ma korterit, kuid kui ma üksi peaksin seda üürima? Ma ei kujuta ettegi.

Vaadates palgataset, siis 1000 eurot kuupalgaks küsida tundub utoopia. Mul pole eriti midagi vastu anda. Kogemust pole, magister on pooleli ja vist jääbki pooleli… Loll olen… Olin enne ja olen ka jätkuvalt. :(

Täitsa kassi-ahastus tuleb peale. Mõtlesin, et tõmab esimesel võimalusel siit Eestist minema. Unistus oli USA. Aga… reaalsus hakkab nagu pärale jõudma. Kuidas, mis ma seal teen. Seal, et raamatupidajana töödata tuleb saada vastav sertifikaat. Seega kohe ma kindlasti sellel ametil töödata ei saa.

Seal on ka see maksude asi, maksude optimeerimine. Tuleb tunda seaduseid ja kõrgemat matemaatikat, aga ma tunnen, et mu aju taandareneb. Ma ei saa enam mitte millestki aru, miski ei jää meelde…

Ma ei taha oma elu. Mulle ei meeldi see. Hetkel on ok, aga tulevik on tume, üli-väga tume. Kuigi jah, õige pisike võimalus on, et juhtub ime ja minust saab veel asju. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma sellesse usun.

Mul on kõigest ikka nii villand. Kõik ajab närvi ja mitte midagi ei taha teha. Jah, süüa tahaks, magusat vitsutaks sisse. Vaatasin ühte videot, üks 25-aastane tütarlaps tahab end paksuks süüa. Sööb 5000 kcal päevas. Noh, ma igapäev pole nii palju söönud, mõnel üksikul päeval olen ka seda jõudnud. Äkki hakkaks talle konkurentsi pakkuma? Paksuks söömisega ma saaksin ikka hakkama.

Kooli asjad kasvavad nii üle pea. Ma lihtsalt ei jaksa enam.

Rubriigid: Määratlemata, Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Mis juhtub siis, kui unistused ka kaovad?

  1. Võõras kirjutab:

    Lihtsalt huvitavad graafikud keskmiste palkade kohta: http://www.stat24.ee/erialade_palgad.pdf

    Sa ei hakka mingi valemiga miinimumpalka teenima, kui sa just mingil imelikul põhjusel koristajaks ei hakka. Eks muidugi, töö leidmine võib ka algul raske olla, aga ma ei muretse selle pärast ülemäära palju. Olen vist naiivne. Tegelt tahtsin lihtsalt siia killukest optimismi (või sootuks realismi) tuua.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>