Kukkusin

Täna käisin taas üle pika aja jooksmas. Siin lähedal on park nimega “Tervise park”. Tavaliselt on mul seal oma ringike, mida ma jooksen. Tunniga jõuan neid ringe joosta (mingi osa ka kõnnin) 7 korda.

Ma selles “Männipargis” ei taha trenni teha, sest see tundub kuidagi liiga avatud ja siin liigub palju rahvast. Ma olen algaja ja väga häbelik. Ei tahaks, et keegi vaataks, kuidas üritan trenni teha, aga päris trenni-moodi see välja ei näe. Ripuksin nagu kalts toru küljes. :D

Täna läksin siis sinna “Tervise parki” ekslema. Mõtlesin, et vaatan, kas seal on mõnd kohta, kus ma saaksin rippuda ja jalgu tõsta. Ühe koha leidsin, aga lähemal vaatlusel selgus, et seal on puidust toru, mis on puude külge löödud kahe naelaga. Vaevalt see mind oleks kannatanud, see on seal mingil muul otstarbel, võib-olla oravatele. Ja see oli nii kõrgel ka, et ma ei ulatunud selleni. Siis läksingi sinna parki ekslema.

Prille mul peas ei olnud, teel oli palju puujuuri ja mina vaatasin ringi, püüdsin silmata mõnd turnimise värki. Ja nii ma siis komistasin ja kukkusin. Nagu aegluubis toimus kõik. Mäletan, et olin poolel teel maha ja ma mõtlesin, et kas ma tõesti olen kukkumas (kas see ongi kukkumine). Automaatselt panin käed ette ja kukusin põlvedele… põhimõtteliselt käpuli.

Naljakas oli. Ma ei kiljatanud (vist, kõrvaklapid olid peas ei kuulnud, aga mulle tundus, et suu oli kinni). Ma pole juba väga ammu kukkunud ja see oli lihtsalt nii naljakas. Valus ei olnud, põlved said natuke mustaks. Terve talv sain ma ilma kukkumata ära käidud ja nüüd, ilusa ilmaga ma kukun. :D

Aga jah. Tõusin kiiresti püsti, jooksu pealt pühkisin põlved puhtaks ja jätkasin, kuid ettevaatlikumalt. Iga kord ei pruugi see kukkumine nii hästi lõppeda.

Kokkuvõttes, ma esialgu ei leidnud mingit toru, kus rippuda. Aga pole hullu. Saan ka kodus selili olles jalgu tõsta, ka see harjutus on mulle veel raske. Ise mõtlen, et jalad on nii paksud, et nende raskus on parajaks koormuseks, isegi natuke liiga suureks koormuseks. :D Ma kujutan end ette 100-300 kg kaaluva inimesena. Mul on hea kujutlusvõime.

Siis avastasin ma hästi ilusa koha. Tartus pole sellist kohta, vähemalt see pole nii suur. Võib-olla suvel on see rahvast täis ja seda vaadet ja rahu ei saa nautida. Seal oli maas palju prügi, mis näitab, et seal toimub inimtegevus. Aga ikkagi. Ma võin ju vahel sealt läbi joosta ja oma akusid laadida. :D

Pildid siis minu avastatud oaasist. :D

180420141002 180420141001 180420141000 18042014999 18042014998

Ühe pildi peal on kujutatud mägi, kuid see ei paista hästi välja. Nagu ikka, kohapeal on asi ilusam kui pildi peal. Tallinnas on ikka nii palju veel avastada. Eks ma vaikselt püüan siin matkata. :D Maadeavastaja nagu ma olen. :D

 

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Kukkusin

  1. Signe kirjutab:

    Kas tohib küsida, kus see Tervise park veel asub? On see ametlik nimi? Pole küll kuulnud sellisest, kuigi ei ela Männipargist just meeletult kaugel.. :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kui Sõpruse puiesteelt minna Sütiste teele (nt 17 buss sõidab sinna). Siis jalutada mööda Sütiste teed, kõndida buss number 17 lõpp-peatusest veel edasi ja pärast tasulist autoparklat algab see park. Ametliku nime kohapealt ma ei tea, kohalik ütles, et on Tervise park…

  2. Signe kirjutab:

    Aaaa.. Sütiste mets :) . Piltide järgi ei tundnud ära :) . Trennitegemiseks tõesti hea koht!

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>