Juuste värvimine

Täna värvisin juuksed ära. Olin väljakasvanud heledate juustega, tahtsin oma loomulikku juuksevärvi, aga sai liiga tume. Nagu ikka, mõtlesin, et hoian väheke kauem, et nagunii ei jää peale. Korraks oli väga hea toon, aga kartsin, et mulle vaid tundub, et maha pestes pole midagi näha.

Aga noh, eks ma harjun ära ja püüan palju päikse käes olla. Vast läheb veidi heledamaks, siis peaks olema minu õige toon. Ühtlasi plaanin, et see jääb ka mu viimaseks värvimiseks. Eks ma sellepärast värvisingi tumedaks, et enam väljakasvanud osa poleks ega tekiks. Sest juuste värvimine on kulukas ja juukseid kahjustav (need on niigi väga hõredad).

Väga harjumatu on see uus juuksevärv ja toon. Pea tundub kuidagi suur. Homme, kui meeles on, siis panen make-up‘i peale. Ma nii kardan pärast muutust rahvarohkesse kohta minna, eriti inimeste sekka, kes mind enne näinud on. Kardan tähelepanu osaliseks saada.

Aga eks ma üritan homse ja ülehomse päeva kuidagi üle elada. Küll ma ise ka selle uue soenguga ära harjun.

Ja siis sain ka ühe julgustükiga hakkama. Suudan ikka ja jälle end üllatada. Loodan, et see ei lõppe halvasti. Ja ei teagi, kas sellest üldse asja saab. Aga vähemalt oli üks päev põnev, kui rohkem neid põnevaid päevi ei tule.

Täna taipasin, miks ma juba pikemat aega magada ei saa ja unenägusid näen. St uni on pinnapealne. Ma joon ju hommikuti kaks suurt tassi musta kohvi. Varem ei joonud üldse. Ühe hommikuga laen oma keha nädala energiaga täis, kuid kuna ma olen seda juba pikemat aega teinud, siis ongi raske magada. Homsest hakkab kohvi-võõrutus. :D

Nüüd jooksis mu mõte kokku. Vast peaksin magama sättima…

Ma ei tea, kas ma kirjutasin, et mu MP3 kõrvaklapid läksid katki. Enam ma ei saagi joostes muusikat kuulata. Plaanin laupäeval uued osta. Kodus saan kuulata, tuleb seda juhet mudida, aga joosta on raske, sest juhe tuleb hoida liikumatuna, kuid joostes on seda üsna keeruline teha. Selline väike uudis siis ka siia lõppu.

Et keegi ei hakkaks end kehvasti tundama või arvama, et ma ilgelt tubli olen, siis… Ma olen jooksmas käinud ainult kolmel nädalavahetusel. Ma ei ole tubli, kes regulaarselt trenni teeb või midagi… Kätekõverdused on ka paaril päeval ära jäänud ja kõhulihaste harjutusi pole juba üsna pikkaaega teinud.

Muidu on elu ikka tavaline. Õppimine, õppimine, õppimine, sinna vahele ka masendust ja enese kritiseerimist. Siis uuesti õppimine, õppimine ja õppimine… :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>