Lihtsalt mõtted

Täna vaatasin TV-st mingit saadet “Suletud uste taga”. Teema oli selles, et oli perekond: ema, isa ja tütar. Ja isa oli ettevõtte omanik ning ema nägi väga nooruslik välja. Ja siis ema magas oma tütre poissõbraga. Ja siis tuli see välja ning ema visati majast välja.

Siis ma hakkasingi mõtlema nendele tibidele, kes investeerivad oma välimusse ja otsivad rikka mehe jne… Kunagi avaldati, kusagil üks kiri. Ühe ärimehe kiri mingile kuulutusele. Panen lingina selle: http://naine24.postimees.ee/2742032/naine-otsis-rikast-meest-vaata-mida-arimees-talle-vastas

See oli hästi huvitav. Ma lugesin põnevusega ja mõtlesin, et niimoodi (nagu see ärimees) mõtlevate inimeste keskel oleks tore olla. Äkki hakkaks selline mõtteviis mulle ka külge.

Aga jah… Ma vaatasin seda saadet ja mõtlesin, et minuga oleks võinud ju sarnane asi juhtuda. Mitte selles mõttes, et ma oleksin oma tütre poisiga semminud. Vaid ma mõtlen, seda, et ma oleksin läinud mingi mehe juurde elama. Heal juhul oleksin abiellunud, halvemal juhul ka seda mitte. Noorelt kokku, siis lapsed, siis kodune, võib-olla mehe ettevõttes abiks ja mingi juriidiline töökoht. Või oleksin tootnud palju lapsi.

Ja siis ühel hetkel see kõik lõppeb. Näiteks, mees leiab uue ja noorema või misiganes… Siis oleksin ma järsku ilma mitte milletagi. Pole elukohta, pole töökogemust, hunnik lapsi, mees võtaks need enda juurde (tal raha, seega kohus tema poolel), ma peaks hakkama alimente maksma. Läheksin koristajaks tööle ja annaksin kõik ära… Ikka päris nõme värk…

Seega… Ma peaks olema oma eksile tänulik… Või… ma peaks olema tänulik, et mu elu läks nii nagu ta läks. Jah, mul pole kogemust, ja mul pole inglise keele oskust. Aga mul pole kellegi ees kohustusi ja mul pole lapsi. Sellest seisust on palju lihtsam edasi liikuda.

Mul on võimalus õppida ja end täiendada. On ka väike lootus kunagi väheke kobedam töökoht saada või areneda ja kasvada selleni.

See rikka mehe omamise variant on ikka üli-väga riskantne teema. See oleks väga lühinägelik. Täna oleks hea, aga homme? Mis minust homme saab, kui ma enam pole ilus ja noor, vaid olen vormist väljas ning suure hulga laste ema?

Alates sellest, kui ma oma eksiga lahku läksin, olen mõelnud, et ma tahan saada iseseisvaks ja seda ka finantsiliselt. Oli raske, on senimaani raske. Igasuguseid tagasilööke on. Päris palju on selliseid hetki, kus tuleb suruda eneseväärikus alla või kus tuleb suruda eneseuhkus alla ja olla alandlik ning kannatlik.

Olen pidanud kuulma igasuguseid asju. Püüan sellistel puhkudel koos teistega enda üle naerda või jääda viisakaks ja tolerantseks. Kuid sisimas olen keenud… Tahtsin siia tuua näiteid, aga need ei tule kohe meelde. Mulle meenuvad kohad, kus sellised ebameeldivused toimusid ja see ebameeldiv tunne, aga kirjutada mingist mälupildist on raske.

Põhimõtteliselt on mulle ette heidetud, et olen vana ja mul pole töökogemust ning ma ikka veel elan oma vanemate kulul… Mul on häbi selle pärast, aga mul on eesmärk ja ma ei lase sellel minna. Kritiseerijad ei tea, mida kõike ma olen pidanud varem tegema või taluma või läbielama. Ja ma ei räägi ka neile. Pole nende asi teada. Arvaku ja mõnitagu ning naergu kui tahavad. Mis ei tapa, see teeb tugevaks.

Igatahes. Pärast seda saadet tahan ma veel rohkem olla iseseisev. Ma ei taha olla pereema, kes toodab lapsi, istub kodus ja kasvatab neid. Ei. Kõik võrdselt. Mees peab istuma lapsega või lastega täpselt sama kaua kodus kui mina, st siis kordamööda.

Enne abiellumist ei saa lubada mingeid lapsi. Lapse vajadused peavad olema tagatud ja nende rahuldamine kindlustatud. Ja abieluleping tuleb ka koostada põhjalik ja läbimõeldult.

Nagunii, elu teeb selles osas ise korrektuurid. Ma võin ju soovida ja tahta, mis ma iganes tahan. Elu paneb asjad ise paika ja vahel läheb nii, nagu ei oskaks ettegi kujutada ning teinekord paneb see inimesi käituma vastupidiselt oma sõnadele. Eks siis ole näha, kas ma olen viie aasta pärast mitme lapse ema, kellegi köögis. :D

Aga jah, preagu on eesmärk ikkagi saada iseseivaks. Unistan sellest ja töötan selle nimel.

Mulle jäi kunagi silma ka üks teine artikkel: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/elu-lopuni-kerjus-naine-varjas-suurt-saladust.d?id=68252939

Siin kirjutab ühest kerjus-naisest ja tema tütrest. Terve pere kerjas ja pani raha panka ning investeerisid kulda. Lõpuks kui tütar ka suri, siis oli tohutu varandus, kuid polnud järglasi, kellele see pärandada. Võib-olla sugulased said selle.

Minu üks alternatiividest on ka see, et elan hästi säästlikult ja korjan raha, varandust ning ei tooda järeltulijaid. Ilma järeltulijateta on mul rohkem aega raha teenida ja end arendada. Siis poleks vaja ka meest, seega poleks vaja ka ülisaledat keha ja ilusat välimust. Piisab keskpärasest, nii nagu ma olen.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>