Ma ei teagi, mis oleks õige.
Nimelt olen ma väga põhjalikult õppinud inglise keelt. Kõikide loengute sõnad välja kirjutanud ja püüdnud need pähe õppida. Üks kursaõde küsis minu käest neid sõnu. Ma juba ammu mõtlesin, et mida ma teeksin, kui minult seda küsitakse. Olin seisukohal, et ei jaga neid. Ma olen ju vaeva näinud.
See tüdruk oli see sama, kes ütles, et ta arvas, et meie töö on kõige kehvem, aga tuli välja, et ei olnudki. Ta on endast nii heal arvamusel. Selliseid on palju. Ta oli ka see sama tüdruk, kes ütles, et tal on inglise keel nii suus, et mõtles essee kirjutada inglise keeles. Lisaks ütles, et esimese Case Study tegi ta üksi ära kõigi eest, umbes, et tänu temale sai grupp hea hinde. Ja tundus, et teise tegi ta üksi seetõttu, et mitte enam teistele kasu tuua (oma fantastiliste teadmistega). Ja nüüd küsib minu käest abi, neid sõnu. Miks kõige rumalama käest?
Selline paha tunne oli…
Aga ma saatsin talle need sõnad. Sest ma sain nende läbi töötamisel juba midagi. Lisaks sellele on see kool ja head hinded pole piiratud. Tema tulemus ei mõjuta minu oma. Las olla. Pealegi on seal nii palju sõnu, et vaevalt ta isegi viitsiks kõiki neid lugeda ja läbi töötada. Kui ta ei viitsi konspektigi lugeda, kuidas siis seda…
Siis üks teine kursaõde. Räägib, kui asendamatu ta tööl on. Toob esile oma hindeid. Isa on edukas ettevõtja (importija või eksportija) ja ütles, et andis mõista, et tema juba teab, kuidas tegelikult äri aetakse. Tahab saada kiitust. Toonitab, et käib töö kõrvalt koolis ja käib ka jooksmas ja reisimas jne… Ja nüüd kuulsin, et ta otsib inimest, kes on ühes aines koduse töö ära teinud. Et siis selle pealt maha kirjutada. Ma usun, et terve see aeg on ta teiste pealt maha teinud. Nad enamus on.
Mina olen vist ainus loll, kes õpib ja teeb asjad selgeks. Minu tulemus pole üldsegi hea. See ajab nii närvi. Aga samas, ega elu polegi õiglane… Pealegi on mul oma elu ja omad eesmärgid. Püüan nendele keskenduda.
Enamus on selliseid, kes n-ö lunivad kiitust. Kuna tasuta said õppida vaid parimad, kõrgemate hinnetega inimesed. St kokku said inimesed erinevatest kohtadest ja nad olid seal parimad, nad on harjunud staarid olema, kuid nüüd, kui terve kursus on staare täis, siis ei pasita silma ju. Ja siis n-ö push-takse end ülesse. Kiidetakse ennast ja oodatakse kiitust. (Aga üldiselt on mul nii raske n-ö käsu peale kiita või mõjutamise peale kiita. Kui ma vähegi tunnetan, et mind tahetakse mõjutada, siis ma keeldun allumast, tekib trots.)
Käiakse üks kord jooksamas, siis räägitakse nädal aega enne sellest ja kaks nädalat pärast sellest. Et “oi, kui tubli ma olen, ma käisin pärast tööd loengus ja pärast loengut jooksmas”. Mina olen käinud igal nädalavahetusel jooksmas, vahel üksnes pühapäeval, sest laupäeval on olnud kool või mõne grupitöö tegemine. Ma hoian oma suu kinni, sest see on väga vähe tegelikult.
Üldse ma vihkan sõna “lihtne”. Mitte miski pole lihtne. Kui asi tundub lihtne, siis ei ole asjast aru saanud, pole mindud sügavuti… Aga jah…
Ühesõnaga, kõik on halb ja pahasti jne.. 
Teelikult on miskit head ka. Üks kursaõde on hästi rahulik ja teeb head nalja. Ta on hästi sõbralik ka. Tohutult meeldib mulle, nagu eeskuju või nii. Ta ei pressi end esile. Ta on vaikne ja tagaplaanil. Tal on teadmised, ta saaks staaritseda, aga ta ei tee seda.
Mõtlesin, et küsin temalt, et kuidas ta suudab nii rahulik olla. Eriti enne eksameid. Kuidas ta suudab õppida ja tööd teha ning seda kõike veel hästi… Aga ma pole julgenud küsida.
Püüan nüüd oma viha alla suruda. Keegi ei tee mulle ülekohut. Kui ma ise ei lase seda endale teha, siis ei tehta ka.
Kogu selle probleemistiku lahendus on: tuleb mõelda teisiti. Tuleb nautida protsessi ja teha nii nagu ma oskan.
See avatud inimese asi mul ei õnnestu. Olen 100% introvert ja seda ei muuda miski.
Töövestlusel ka, teine kandidaat pani käe mu õlale ja oli sõbralik, aga ma ei osanud kuidagi oma sõbraliikust näidata. Siis jalutasime koos trepist alla ja ei rääkinud ühtegi sõna. Tahtsin olla sõbralik ja rääkida, aga ma kohe kuidagi ei oska juttu alustada tühjast-tähjast. Kui pole otsest küsimust või soovi, siis ma ka ei räägi.
Siis üks kursaõde küsis minult ühte teenet. Tutvustas ennast jne… Aga ma vist ei tutvustanud ennast. Ma kohe jäin (vist üks kulm krimpsus, väikse eelarvamusega) ootama, et mida ta tahab… Minult on tihti küsitud, et miks ma nii kuri olen, st kurja näoga. Aga ma pole omast arust. Olen mõtlik, vahel pean silmi pingutama, kissitama, et näha ja siis tekibki kuri nägu. Tegelikult olen ma sõbralik ja abivalmis ning teen nalja, vähemalt püüan teha. Ise-asi, paljud sellest aru saavad.
Ega vist ongi nii. Kui olen introvert, siis ma ei saa seda muuta. Aga saan õppida sellega arvestama ja leida selle positiivsed küljed. Lugesin ühte artiklit, kus oli välja toodud kuus head omadust, mis introvertidel on. Peaksin need selgeks tegema ja enda hoiakuid ja käitumist selle järgi seadma.
Ma ei saa enda loomust muuta. Kui ma seda kunstlikult või sunniviisiliselt muuta püüan, siis tekitan vaid tobedaid olukordi. Tuleb olla selline nagu olen ja rahulik, st stressamata. Kui olen mühakas, siis olen. Aga see olen mina. Ja kui ma olen ja käitun nii nagu olen mina, siis kogunevadki minu ümber inimesed, kellele meeldin mina…
Taaskord, ilus teooria, aga praktikas on natuke raske teostada. Ühiskond surub inimesed mingitesse raamidesse ja nii raske on neist taas välja saada.
Nt, kui tahad tööd, siis tuleb teatavaid omadusi varjata. Siis on kõiksugused etiketireeglid ja siis on viisakus jne… Ja kui neist raamidest välja astud, siis ühiskond karistab. Nad hakkavad mõnitama, kiusama, eirama… mida iganes, kuid enamasti ei aktsepteerita.
Viimasel ajal olen kuulnud päris mitmel korral “nii ei tehta” ja umbes selles toonis, et ära tee, see on vale. Aga mina mõtlen just, et just peaksingi tegema. Kui keegi veel nii ei tee, siis oleksin esimene, see on revolutsioon. Kui see töötab, siis pole oluline, kas “tavaliselt nii tehakse või mitte”. Ma üldiselt vaidlustesse ei lasku. Kui on grupitöö, siis las enamus otsustab ja üldiselt otsustatakse selle tavapärase kasuks. Minu jaoks on oluline töö valmis saada, mitte vaidlustes peale jääda ja oma eriarvamus läbi suruda. Kui ma seda teeksin, siis võtaksin kogu vastutuse enda peale ja kogu töö ka. Teised ütleksid, et nad ei oska, ei saa aru mu mõttest, seega tee ise (kõik ära). Et vältida liigseid kohustusi, ma loobun.
Njah… Täna vist enam ei jõua õppida. Kuigi plaanis oli… Kleepusin oma blogisse. Pole ammu saanud enda mõtteid väljendada, seega… Siin on hea seda teha. Vast nüüd läheb ka õppimine sujuvamalt edasi.
Siia lõppu ka üks fraas, mida ma endale pidevalt kinnitan: Mina olen mina!!! Teen omi asju ja sean omi eesmärke ja elan oma (närust) elu!!!