Lapsehoidja

Nagu ikka, alustan sellega, et peaksin õppima. Mul on 5. juuni üks väga nõme eksam. Aga ma ikkagi kirjutan siia ka midagi.

Esmalt see inglise keelne aine. Kurtsin ja halasin siin. Siis õppisin hoolega. Pingutasin, et saada hindeks vähemalt kaks. Kuid ma olen saanud viie. Jah, 91 punkti olen saanud. Ma enne seda ei usu, kui see tulemus läheb ka ÕIS-i kirja, aga ikkagi… Ma ei suuda uskuda. Ma ei julgenud sellest unistadagi mitte. Kui eksami ära andsin, siis mõtlesin, et äkki venitan nelja välja (et see oleks supper). See tundus, selline ebareaalne unistus juba. Siis mõtlesin, et kolm oleks ka hea. Sealjuures pärast eksamit olin üsna kindel, et kaks on käes. Kuid nähes seda viit… Ma ikka suudan end üllatada (vahel ka positiivses mõttes).

Loodan, et selle 5. juuni eksamiga läheb ka nii. Selles mõttes, et mul läheb paremini, kui ma kardan, et minna võib…

Aga jah… Natuke ka teist teemat… Sain kolmeks päevaks lapsehoidja töö. Homme on viimane päev. Hoian ühte kahe-aastast poissi. Üldises plaanis saan hakkama, aga tunnen end nii rumalana. Mõtlen, et kui naine saab esimese lapse, kas ta ka nii rumalana ja saamatuna end tunneb, kas ta teeb ka neid vigu või tarkus ja kogemus tulevad koos lapsega…

Igatahes… Mähkme panemine on keeruline. Reklaamist vaatad, et on väga lihtne, aga mina ei saa hakkama. Noh, kuidagi ikka saan, aga tulemus pole hea. Kõige olulisem on saada lapse tagumik õigele kõrgusele, aga mul see ei õnnestu. Ikka jääb see mähe lapse selja alla, siis tõstan last ja jukerdan… Mul on vedanud, et laps nii kannatlik on. Aga lõpuks saab see ikkagi nii napilt kinni. Selline tunne, et mähe seisab, vaid tahtejõuga, st kohe-kohe kukub alla.

Siis täna pidin panema ta potile. Ma ei tea neid poiste asju. Põhimõtteliselt tuleb vaadata, et voolik jääks suunaga potti. Ma mõtlesin, et see läheb iseenesest paika (vajub alla), aga ei. Tekkis suur pissi-purskaev.

Vot siis ma tundsin end nii rumalana. Laps õpib potil käimist. Küsib ilusti vetsu. Tegutsen operatiivselt ja kiiresti. Ja lõpusirgel selline ebameeldiv möödalaskmine. Mõnele inimesele pole lihtsalt antud seda (emalikku) oskust.

Eile sain ta magama nii, et ütlesin, et kui ta magama läheb, siis pärast magamist on issi juba kodus. Momentselt lubas mähkme panna ja läks magama ilma igasuguse jonnita ja vastuhakkamata.

Eile ma veel H-ga rääkisin, et täna mul nii lihtsalt ei lähe, et poiss hakkab piire katsetama. H ütles, et nii ruttu ei hakka, et ma olen veel võõras. Ma ütlesin, et eile olin võõras, aga täna olen juba tuttav tädi…

Ja minul oli õigus. Esmalt hakkas ta autot vastu seina viskama, lükkama. Keelasin. Siis lükkas ta auto laua pealt maha. Keelasin. Ei midagi. Siis võtsin auto ära. Jonnis. Siis ütlesin, et annan auto siis tagasi, kui ta enam seda ei lõhu. Ta vist ei saanud mu tingumustest aru. Sai auto tagasi, kuid jätkas. Siis võtsin uuesti auto ära. Jälle jonnis. Püüdisn suunata ta mingile teisele tegevusele. Sain hakkama.

Siis hakkas ta suurt autot külili panema. Samal ajal vaatas, kuidas ma reageerin. Tegi vaikselt ja ei lasknud autol kukkuda. Ma kohe kiitsin teda. Ja enam sellist lõhkumist ei olnud. (Tee joomist ka kiitsin, et ise võttis tee tassi ja jõi. Tulemuseks oli see, et ta jõi kõik tee ära, nii tubli. Saavutasin soovitud eesmärgi. Lõpus tundus, et ta ei joo enam janu tõttu, vaid joob selleks, et kuulda, et ta on tubli poiss.)

Siis magama minnes. Ütlesin, et nüüd tuleb magama minna, et tuleb mähe panna. Tema ütleb, et ta ei taha. Ok. Lain tal natuke joosta ja küsisin uuesti, et kuidas selle mähkmega jääb. Ikka “ei”. Noh, sellised läbirääkimised kestsid umbes 10-15 minutit. Siis ta väsis. Ta oli üsna tülpinud  näoga juba ja lasi mähkme panna. Ta küll ei öelnud oma “jah” sõna, aga viskas ilusti pikali (mähkme peale) ja ma kohe hakkasin tegutsema, sest mine tea, äkki mõtleb veel ümber.

Siis oli magama mineku aeg. Tema keeldus. Ütlesin, et kui ta magama läheb, siis ärgates on issi kodus. Aga see vana nipp enam ei töödanud. Tema jäi endale kindlaks, et ei taha magama minna. Need läbirääkimised kestsid ka oma 15-20 minutit. Siis korraks ta väsis ära, jäi nagu diivanile magama. Viisin ta kohe voodisse. Tegime seda lennuki-mängu. See talle veel meeldib. (Lennuk on siis, kui ma ta voodisse tõstan.)

Igatahes, viskas pikali ja juba nagu magas. Küsisin, et kas tekki soovib, et millist tekki. Tekk sai valitud. Hakkasin ära minema, tema ütleb, et ei taha. Ma mõtlesin, et tekki ei taha. Püüdsin aru saada, et mida ta siis tahab. Tema tõuseb püsti ja ütleb, et tema ikka ei taha magada. (Mis mõttes?! Ta juba magas ju.. praktiliselt..) Siis hakkas jonn pihta. Ma küsisin: “Kas sa tahad jonnida?”… Ta ei vastanud. Ütlesin: “Aga jonni siis, aga äkki sa jonniksid pikali olles, et ma panen teki ka peale.” See ka nagu ei sobinud. Egas midagi. Olen kassiga oma närve treeninud, see ka kräunub, kusjuures palju kõvemini ja rohkem närvesöövamalt.

Ma jäin rahulikuks. Püüdsin teda lohutada. Lasin tal jonnida. Siis viskas ta pikali. Kohe jäi ka vait. Nagu oleks magama jäänud. Ma panin kiiresti teki peale ja jooksin teise tuppa. Laps magas. Sain oma missiooniga hakkama.

Need väiksed tegelased on väga ettearvamatud. Esimesel korral keeldus tudu-lutist. Tahtis oma päevast lutti. Ma küll keelitasin ja meelitasin, aga ei. Siis saigi oma päeva luti. Mõtlesin, et mis ohtu tekitab talle see päevane lutt. Ei suutnud välja midagi mõelda (ei näinud nagu mingit ohtu) ja seega jäi siis see lutt.

Täna oli tal juba hommikul see tudumise lutt suus, siis see probleem oli juba lahendatud ja ma mõtlesin, et täna läheb magama minek isegi sujuvamalt. Aga ilmnesid hoopis teised takistused. Ma ei julge mõeldagi, mis mind homme ees ootab.

Nende väikestega tuleb varuda ikka meeletult aega ja kannatust. Pidevalt tuleb olla valvel ja kasutada väikseid manipulatsiooni võtteid. Muidugi, ma ei tea, võib-olla tulevikus saab sellisest ka manipulaator. Samas nad on seda juba nagunii, selle oma jonniga.

Kui ta peab magama minema kell 13:00, siis ma hakkan teda ette valmistama juba vähemalt kell 12:30. Tegelikult tuleks vist isegi natu varem. Oleks päevad vennad, siis oskaks juba planeerida, aga väikse lapse puhul see nii ei ole. Nende loogikast on üldse raske aru saada.

Ma olen ju selline pedant. Kas just 100%, kuid väga sinna suunas kalduv inimene. Igatahes. Ehitasime garaaži. Tema ehitab torni. Ja ta ei pane ühesuguseid klotse, vaid erinevaid. Ja värvid ka nii segamini. Ma püüdisn ehitada ühte garaaži, aga minu ehitis lõhuti ära, see ei sobinud. Ma tükk aega mõtlesin, et mismoodi see väike laps mõtleb või asju näeb. Või mida ta soovis ehitada…

Teine kord on ju nii, et vanad inimesed on kinni vanas ja ei lähe uuendustega kaasa. Mul on ka see vanainimese tendents. Siis ma mõtlesingi, et äkki on lapsel mingi uus nägemus garaažist või kunstist või midagi. Ta on nagu rohkem nende klotsidega jännanud, kogenum või nii. Aga ma ei suutnudki seda välja mõelda. Ma nägin ikka tema töös mingit väga korrapäratut torni.

Iga tegevus või sõna, mis on lapsele suunatud, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Et ei tekiks tulevikus traumasid ega rumalaid ideid. Selline näiliselt ohutu mäng nagu “peitus”. Ma õpetasin seda talle. (Tegin midagi sarnast nagu Jääaja multikas see tiiger lapsele tegi.) Aga poiss võttis selle nii kiiresti omaks. Talle nii meeldis see. Täna mängiski peitust. Peitis ennast ära ja siis ma otsisin. (Täna oli veel lihtne leida.) Ja siis peitsin mina ennast ära ja tema otsis.

Aga, ühel päeval ta on juba osavam ja siis ei leia teda üles. Ok, kodus pole veel probleemi, kuid poes. Kui vanemad lähevad temaga poodi või mänguväljakule ja korraks pööravad pilgu ära. Siis laps peidab ennast ära. Mul seal kaupluses töötades mööbli-osakonna poisid ikka rääkisid lugusi, kus lapsed peitsid end vanemate eest kappi. Üks jõnglane peitis end voodi alla sahtlisse. Töökaaslane oli imestunud, kui isa poisi sealt avastas ja küsis, et kuidas isa oskas teda sealt otsida. Isa ütles, et poiss on ka varem nii teinud. Seega, KÕIK väikeste lastega seonduv tuleb sada korda üle mõelda, et kas tohib, kas tulevikus võib tekkida seetõttu mõni oht jne…

Mul nüüd endal said mõtted otsad. Kuid siin kohal tervitan kõiki lapsevanemaid. Edu teile nende väikeste jõnglastega. Facebookis oli mingi selline tekst, et minu boss on väga tujukas ja vahel pean tegema ületunde ja öötööd, tasu ma selle eest ei saa ja keegi mind selle eest ei kiida. Preemiaks on mustad mähkmed ja segamini kodu… See siis väikse lapse vanema amet. Õudne töö jah… :D

Rubriigid: Määratlemata, Õppimine ja enese arendus, Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Lapsehoidja

  1. Avatar minny minny kirjutab:

    Aasta on pikk aeg. Loen seda postitust ja mõtlen, et kui kollanokk ma ikka olin. Ka väikse lapsega tegelemises on mingi areng toimunud.

    Ma olen ikka päris tubli olnud.

    Mineviku Minny on ka äge olnud. :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>