Nii-sama

Vaatasin, et kunagi juunis sai mul juba kaks aastat blogimist täis. Täitsa palju juba.

Ma ei ole normaalne. Isegi suure tahtmise ja suure pingutusega ei suuda ma seda olla.

Oli mõtteid, aga need kadusid ära. Seega pole midagi kirjutada….

Noo… emotsioonid… Ma lootsin, et saan viie rahvusvahelises arvestuses ja rahvusvahelises maksunduses, aga sain mõlemas aines nelja. Päris paljud said viied. Olen endas pettunud. Viimasel ajal olen ma pidevalt kuulnud, mida kõike ma valesti teen. Või mida ma õigesti ei tee.

Siis sain ühe noormehega kokku. Ta tavaliselt ikka helistas mulle, aga mulle jäi mulje, et ta pettus. Selles mõttes, et kujutas mind ilusana ja saledana ette ning siis pettus… Võib-olla ta veel helistab, sest ta helistabki nädalavahetustel, aga mu sisetunne ütleb, et ta ei tee seda.

Njah… Natuke ego pihta käib, aga pole hullu. Ega ma sealt nagunii midagi lootnud.

Siis üks kunagine tuttav tahab kohtuda. Ma parem ei kohtuks temaga, aga ta käib ikka nii peale. Ma ei tea, kas mul on julgust keelduda, kui ta helistab mulle… Muidu tore poiss ja temaga on tore rääkida, aga pärast temaga kohtumist tunnen ma end nii halvasti. Selles mõttes, et mu enesehinnang on null. See on alati nii olnud ja ma tõesti ei taha seda enam.

Siis mõtlen taas eksi peale… Juba üle kolme aasta on möödas lahkuminekust, aga ikka ma ei saa seda kõike oma peast välja. Ma tahan teada, miks ta mind pettis? Mis mul viga oli, et ta nii tegi? Mis ma valesti tegin? Ja mida ma hästi tegin… Milles ma hea olen…

Jah… ilmselge, et vajan abi. Kas ma lähen seda ostima? Ei. Kui keegi mulle seda abi pakuks, kas ma võtan vastu? Ei. Aga teades seda kõike, kas ma lõpetan kurtmise ja ulumise? Ei.

Need, kes on veel normaalsed ja on sarnases olukorras nagu mina. Neile ma ütleksin, et pole oluline, mida keegi teine arvab, oluline on see, mida sa ise endast arvad.

Ja see, mis ühele mehele ei meeldinud võib teisele just väga meeldida. Inimesi on erinevaid ja nende soove on ka erinevaid, seega tuleb olla selline nagu oled ja armastada end nii nagu oled ning leida enda kõrvale inimene, kellele meeldid ka sellisena nagu oled.

Aga mina olen nii keeruline, et enda kõrvale samasugust hullu leida on vist võimatu. :D

Noh-jah.. Eks ma siis lõbustan trolli-inimesi hommikul edasi. :D Jah, vähemalt kellelgi on lõbus… st neil, kes mind trollist välja ja siis sisse jooksmas näevad… Mõtlen sellele ja siis tundudb nagu halb või koomiline unenägu, aga õnneks või kahjuks juhtus see päriselt. Kuna hommikuti on samal kellaajal trollis samad inimesed, siis raudselt nad tunnevad mu homme ära… Njah.. siis nad vahivad ja ma võin ette kujutada, et olen kuulus. Olen kohalik trolli-staar. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>