Täna siis panin endale ilusad riided selga ja tegin end ilusaks, et saan olla trolli-staar. Noh, et eilse äparduse pärast kõik hakkavad mind vahtima… Aga ma ei näinud mitte ühtegi tuttavat nägu ja mitte keegi ei vaadanud. Milline pettumus.. 
Aga jah… Minu väike töökene. Käin ühte väikest kahe-aastast poissi hoidmas. Hommikul lähen umbes 1,5 tundi sõidan sinna ja tagasi teist sama palju. Töö ise on E-R ja 9:30-16:00. Saan natuke raha.
Püüan mingit rutiini luua. Hommikul mängime ja võimaluse korral püüan väljas käia. Kui kiik on vaba, siis saab kiikuda, aga kui vaba ei ole, siis järgneb jonn ning ma pean mingi kavala plaani välja mõtlema. Nt võtan ma kaasa ühe auto, mis teeb häält ja vilgub. Plaan on selline, et nii tõmban ma poisi tähelepanu sellele saan temaga kontakti (selle nutu sees) ja kohe suunan ta uuele tegevusele. Aga seda plaani pole ma veel ellu viinud.
Täna oli kiik hõuvatud, siis jalutasin temaga majade vahel. Vaatasime autosid, nägime traktorit. Umbes kümme tiiru sai tehtud tõstuk-käru ümber. Loetud üle rattad, tuled ja tõstuki-käpad. Ja siis sai veel kive veetud mänguautoga, mille peal üldiselt peaks laps istuma.
Aga kui vihma sajab, siis tuleb toas läbi ajada. Siis paneme puslesid kokku. Tegelikult mina panen neid kokku ja tema siis võtab lahti.
Siis on üks puldiga BMW X6 või X5. Väga uhke auto. Selle puhul antakse mulle pult ja siis mina pean sõitma ja tema ajab kahe McQueen-iga seda autot taha. Ma oskan juba päris hästi nuppudega autot juhtida. Kugi need rattad ei keerda hästi, seega ümber keeramisega on veel raskusi.
Üks kord tegime mudelautode inventuuri ja siis grupeerisime need ära. Tõstukeid on neli, kraanasid on 6-7, “maa-autosid” ehk kaastureid (maastiku autosid) on umbes 10 ja siis on erinevat mõõtu kasti-autod ning üks teerull, üks seguauto, üks prügiauto ja traktorid.
Siis olen ma pannud telefonile meeldetuletused, kuna pean ma hakkama süüa tegema. Siis on tee-aeg. Tema joob teed, samal ajal kui ma keedan putru või makarone. Siis tuleb söömine (u kell 12:00). Natuke jääb aega üle, saab mängida.
Täna näiteks pidin sõitma väikse lasteautoga lapsel eest ära, tema sõitis laste mootorrattaga eest ära. See mäng talle meeldib, aga mina väsisin täna täitsa ära. Ta on juba osavaks ja kiireks muutunud.
Ja kella 13-ajal tuleb hakata magama sättima. Siis tuleb voodi korda teha, kardinad ette tõmmata, mähe panna (selle olen ma juba selgeks saanud). Ja siis algavad läbirääkimised magama mineku osas. Ilmselge, et ei soovita minna. Vahel läheb jonniga, vahel saan ta voodi juurde, aga pikali ei viska ja ma ei saa tekki talle peale panna… Siis nuputan erinevaid strateegiaid välja, kuidas saada ta nii kaugele, et ta pea padjale paneks…
Ja siis ta magab 2-2,5 tundi. Ma olen võtnud õppimist kaasa või muud tegevust. Viimasel ajal olen olnud nii väsinud, et olen ka 15-20 minutit maganud. Lihtsalt silm vajub kinni.
Ma ärkan kell 6:30 ja vahel saan magama alles 23 või 24… Nt eile õhtul helistas vanaema ja siis rääkis pikalt. Ta teadis küll, et pean vara ärkama, aga ikka läks see jutt nii pikaks. Aga see-eest nädalavahetusel saaksin maga. Kuigi tavaliselt ma ärkan siis ka kell 6:30 ja lähen jooksma.
See nädalavahetus lähen ma vanaema juurde ja ma ei teagi, mis mu jooksmisest saab. Vaatan. Otsustan asja üle operatiivselt…
Siis ütlesin, et ma saaksin last hoida ka septembris. Kui nad soovivad, siis ma proovin seda töö+kool asja. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb, aga see on hea võimalus oma võimed proovile panna. Preagu on motivatsioon nagu nii üsna null, äkki see paneb pingutama. Mõte sellest septembrist natuke hirmutab, aga siis ma keskendus praegusele hetkele. Mine tea, mis emotsioonid mul septembris on ja äkki kõik sujub ise-enesest, vahel mul ikka veab…
Jah… see siis mu töökese kohta.
Aga… Ma mainisin, et sain ühe noormehega kokku ja ta vist pettus minus. St ma polnud päriselus päris selline nagu ta lootis, et ma olen… Igatahes… Mulle tundus, et ma nägin teda eile ja täna tööle minnes. Ootasin kesklinnas bussi ja siis ta läks minust mööda. Eile vaatasin ma vilksamisi ja mõtlesin, et see pole võimalik. Lihtsalt sarnane inimene.
Aga täna vaatasime n-ö tõtt. Pikalt vaatasime. Kuid tema ei tervitanud ja ma ka ei julgenud. Mine tea, äkki ikkagi on lihtsalt sarnane inimene. Või äkki ta ei soovigi minuga suhelda, ei soovi mind tunda.
Aga üsna kummaline on. Tavaliselt ma planeeriks oma raja ümber, et selliseid piinlikust ja segadust tekitavaid olukordi vältida, aga pregu ma seda ei tee. Vahet pole. Kui talle nii sobib, siis sobib mulle ka. Mul on oma koht, kus ma bussi ootan ja oma n-ö tööleminemise marsruut. Ja ma oskan väga hästi võõrast mängida. Oskan teha seda nägu, et ma ei näinud, ei märganud. Tavaliselt ma jäängi nii mõttesse, et ei märka, mis mu ümber toimub.
Ma ei tea, kas ma olen siia kirjutanud, et võtsin vastu ühe kõhulihaste väljakutse. Iga päev tuleb järjest rohkem kõhulihase harjutusi teha. Prognoosisin, et suudan vaid poole peale jõuda, kuid olen suutnud jube üle poole programmist läbida. Tulemust näha pole, aga selg ja kõhulihased valutavad.
Ega üksnes kõhulihaseid teha (ilma seljalihaste treenimiseta) pole hea variant. See tekitabki seljavalusid, kuid ma võtsin selle riski. Ma nagunii teen need vajalikud kordused ära, kuid nüüd on sooritus üsna lohakaks muutunud. Ega ma mingit tulemist looda. Noh.. loodan ja unistan küll, aga arvestan, et sellest ei pruugi midagi tulla. Söön ju ikka nagu loom. Aga jah… eesmärgi olen seadnud ja püüan selle siis ära teha, näiliselt…
Tegin pildid ka enne seda programmi ja kui meeles on siis teen pärast seda programmi ka. Kas ma need siia ka üles panen. Seda ma ei tea. Mõtlen, vaatan, kuidas tuju on…
Aga nüüd said vist kõik mõtted kirja.
Hakkan siis oma voodi alt, kassi kakat koristama. Ma ei saa aru, mis sellel väiksel viga on. Ma pole teda puuri pannud. Tavaliselt läheb H tööle varem kui mina ja tuleb hiljem kui mina. Aga viimasel ajal on H hiljem tööle läinud. Ja siis on natuke sellist perioodi, kui kass on koos H-ga kodus ja mind pole.
Vahepeal tundus, et kass on temaga leppinud, aga siis jälle…
Aga mis seal ikka… Tuleb tegutseda… Saab vast õhtuks oma toimetused tehtud…