Nagu mulle kohane, siis püüan ma ikka mitut asja korraga teha ja ei suuda paigal püsida, st tegevusetult püsida.
Olen käinud iga päev jooksmas. Tean, et nii ei tehta, siis peabki olema üks loll, kes teeb. 
Tallinnas jooksin pargis 8 ringi, see oli nagu mõõdupuu, nagu norm, mille ma pean täitma. Selle 8 ringi läbimiseks (jooksen ja kõnnin) kulub mul umbes 1,5 tundi. Seega püüdsin ma ka siin joosta 1,5 tundi, aga siin (vanaema juures) otsin ma pikka ringi. Aga ma ei oska ju rajapikkust hinnata.
Esimsel korral sain vaevalt 40 minutit. Usun, et vaatasin kella natuke valesti ja tegin suuri ümardusi. Teisel korral jooksin kaks ringi sain ikka 40 min. Ei tea, kas jooksin rohkem ja kiiremini või panin tõesti nii palju puusse aja mõõtmisel. Täna siis võtsin pikema ringi. Olin nii kindel, et saan oma 1,5 tundi kokku. Aga ei saanud. Pidin ühe väiksema ringi juurde tegema ja sain 1 tund ja 17 minutit (seekord oli stopperiga kell käel).
Homme lubatakse vihma. Siis vist teen puke päeva. Aga neljapäeval peaks ilus hommik olema, siis tahaks ühte hästi pikka ringi teha. See oleks pikem kui 1,5 tundi, aga see jääks ka mu viimaseks jooksmiseks, siin, sest reedel sätin ma juba Tallinnasse. Ma veel täpselt ei tea, kuidas ma sinna saan, kuid vaatan…
See kõhulihaste väljakutse. Mul vist kolm trennipäeva on veel. Täna oli juba 110 istesse tõusu, 170 ülakehatõstet, 60 jalgadetõstet ja plank-asend on 100 sekundit, kuid selle teen ma õhtul… Päris palju juba. Ülakeha tõsted teen ma lohakalt, aga vähemlat teen. Ja trenn on kolm päeva järjest ja siis üks päev puhkus… Ma usun ka, et see pole hea ja treenerid keelaksi sellise asja ning tulemust see ei too, vaid väsitab ning koormab lihast, aga väljakutse on väljakutse… Kas tulemust on näha? Kui kõht sisse tõmmata ja lihaseid pingutada, siis midagi nagu oleks näha, aga võib-olla ma kujutan lihtsalt ette, selle suure rahmimise peale.
Oma kaalunumbrist ei tea ma midagi. Arvasin, et ilma kaaluta on raskem, aga senimaani olen ma päris hästi hakkama saanud. Muidugi linna jõudes ma ei kujuta ette, mis saab. Viskan kaalu puruks, kui oma kehakaalu numbrit näen.
Siis oli jaanilaupäev siin… Käisin vanavanematega onu juures… Sain autoga aiast välja sõita, kui see suri välja ja käima enam ei läinud. Aku oli tühi, mingid tuled viskas ka põlema. Siis vanaisa pani aku laadima, sain auto käima, vajutan gaasipedaali ja auto sureb välja. Aku nii tühi, et ei võta enam starteritki järgi… Vahepeal jõudis vanaisa laadija tagant ära võtta.
Egas midagi. Uuesti laadima ja siis sai ikka päris kaua oodatud. Muidugi hakkas veel vihma ja rahet sadama. Vanaisa sai ikka päris märjaks. Minu ukse alla tekkis suur loik, ma ei saanud autost väljagi (ei tahtnud oma ainukesi botaseid märjaks teha, ma ei võtnud teisi kaasa).
Aga lõpuks saime auto liikuma. Jõudsime isegi kohale. Kuna ma olen väga võõrastav, siis oli onu juures mul natuke ebamugav olla. Onu naise vend üritas suhelda. Tegelikult üritas ta konflikti tekitada, aga ma ei reageerinud.
Süüa sain ka meeletult. Kõike sõin ja kohvi jõin ka. Onu naise venna naine ei söönud. Räägiti mingist dieedist… Tehti nalja. Aga ma sõin ilusti, seega ma sellist negatiivset tähelepanu ei saanud. Jesss!!!
Tagasi tulla oli raske. Vanaema kommenteeris ja hädaldas. Hästi paks udu oli. Ma oleksin sõitnud 60-70 km/h, kuid vanaema nõudis, et aeglasemalt… Siis sõitsingi 40-50 km/h ja ikka oli liiga kiire.
Siis olin ma vanaema arvates liiga tee ääres. (Hakkas karjuma… Paanirtses…) Siis rääkis ta nagu lolliga, kui tuli keerata. Ütles: “siit, siit, siit…” Aga enne seda ma küsisin, et kas sealt tuleb keerata. Selle, oleks ta võinud vastata lihtsalt “jah”…
Siis iga vastutuleva auto puhul, vanaema korrutas, et miks nad tulevad, kas neil pole kusagil mujal sõita jne… Ju vastutulevate autode tuled pimestasid teda ja ta ei näinud. Kuid mind need ei seganud. Ma sain selle järgi enda asukohta teel määrata…
Igatahes… Kuna mu nägemine on kehv (mida ma vanaemale ei öelnud) ja ma polnud ammu sõitnud ning tee oli ka minu jaoks võrdlemisi võõras, siis olin üsna pinges ning need kommentaarid ja hädaldamised ajasid mind täitsa närvi.
Mõtlesin, et vanavanemate autoga sõidan Tallinnasse. Mõtlesin, et võtan nad ka kaasa, et saavad ka Tallinna näha. Viin kassi ära ja siis toon nad koos autoga tagasi ja järgmisel päeval lähen siis rongiga ise ka Tallinnasse.
Aga Tallinna liiklus on nii pingeline ja hädaldava vanaemaga ma ei suuda sõita… Olengi natuke mures, et mis saab. Võib-olla võtan vanaisa enda kõrvale või loen vanaemale sõnad peale, et ta mind ei õpetaks ega hädaldaks. Et see ajab närvi või ärritab mind ja siis on õnnetuse juhtumine palju tõenäolisem.
Ja mingit trippi ma neile mööda Tallinna autoga ei tee. Kohe alguses paneme plaani paika ja sõidan siis selle plaani järgi. St mööda seda trajektoori.
Ühe võimalusena võin kuulata MP3 ja panna muusika nii kõvaks, et ma ei kuuleks, mis ta seal räägib… Raadiot autos ei kuulata. Aknaid sõidu ajal ei avata. (Kõrvalistuja aken vaid töötab…).
Aga sinnani on veel aega. Eks vaatab siis, mis saab.
Vanaisa ütles, et tema sõidaks ise Tallinnast tagasi. Et ma viiks ta maanteele. Aga ei… Ma ei ole selliste tingimustega nõus. Ma talle nii pikka otsa ei usalda. Pealegi ma nägin kunagi sellist unenägu, et viisin ta autoga maanteele ja ise läksin bussiga Tallinna tagasi… Selline tunne on, et see hästi ei lõppenud. Vähemalt oli tekkinud mingi ohtlik situatsioon. Ma täpselt ei mäleta mis, aga ikkagi… Ma ei riski… Ma usun, et ma olen roolis ohutum kui tema. Seega, jäävad minu tingimused. Mõtlen välja strateegia, kuidas oma tahtmine saada. Tavalise rääkimisega ei saa, seda ma tean. Meie peres on mitu põlvkonda järjest kangekaelseid isiksusi.