Vestlus vanaemaga

Ma ei saa aru, kuidas vanaisa suudab taluda seda vanaema näägutamist ja hädaldamist.

Üks näide. Mu kass kräunub ukse juures. (Ta kräunub koguaeg.) Vanaema hakkas rääkima: “Sa tahad välja minna, aga sind ei lasta. Kuidas nii saab, et sind välja ei lasta. Sa pead koguaeg toas olema. Sa ei saa üldse värsket õhku hingata. On ikka sul peremees.” Ok… Ütlesin vanaema, et lasku siis kass välja.

Lasi kassi välja. Tükk aega läks mööda. Vanaema tuleb minu juurde. “Kuule, su kass on kadunud. Ma kutsusin teda tükk aega, aga ta ei tulnud. Käisin ümber maja, aga teda pole mitte kusagil. Naaber põletab prügi. Äkki viskas su kassi ka lõkkesse. Äkki naabri koer murdis su kassi maha. Äkki naabri kass kakleb su kassiga jne.”

Ma ei teinud välja. Sest ma teadsin, et kui ma kassi leian ja ta tuppa toon, siis hakkab ta uuesti ukse juures kräunuma ja kogu see hädaldamine, siunamine ja kommenteerimine algab otsast peale.

Siis vanaema ütleb: “Kuidas sa saad nii rahulik olla? Su kass on kadunud.”

Ütlen, et kui mu kass on surnud, siis enam ei saa ma midagi teha. Kui ta on elus ja kõik on korras, siis pole oluline, kas ma lähen teda otsima nüüd või pool tundi hiljem. Kui kass oleks kusagil kinni, siis kuuleks tema kräunumist.

Kassiga oli kõik korras, ta oli põõsas peidus.

Igatahes. Sellist tänitamist on nii palju. Ta teeb seda ka vanaisaga. Iga väikse asja puhub ta nii suureks… Äkki ma olen samasugune. Ise arvan, et mitte, aga mine sa tea… Aga noh.. Las see jääb praegu. Kunagi tulen vast tagsi selle teema juurde…

Nii.. Siis vanaema tuleb jälle. Kas korteri üürid on tõesti nii kõrged seal Tallinnas. Kas sa kohe kuidagi ei saaks endale oma korterit võtta, et sa ei peaks läbi kellegi teise toa käima. Ma ütlen, et ei saa. Mul ei ole raha, et üksi üürida. Mu kulud oleksid kohe poole suuremad.

Siis ütleb, et äkki H paneb ukse lukku, et sa ei saaks läbi tema toa käia. Ma ütlen, et seda ust ei saa lukku panna. See pole selline lukkupandav uks.

Siis seletasin, et H on väga harva kodus ja mind see ei häiri. Ma olen seal ära harjunud ja mul pole mingit probleemi.

Natuke ajab närvi see, kui inimesed hakkavad lahendama minu probleeme ja selliseid probleeme, mis pole minu jaoks probleemid. Inimesed, laske mul elada. Kui vajan abi, siis küsin, kui ei küsi, siis ei vaja abi. Ja kui ma ei vaja abi, siis ei saa keegi mind aidata, sest ma ei lase oma ellu sekkuda… Ok.. las see teema ka olla.

Siis hakkas ta rääkima: “Sa pead ikka selle minu koogi retsepti endale selgeks tegema ja siis H-le kooki tegema”. Ma ütlen, et mina H-le kooki ei tee, et ema ka käskis H-le kooki teha ja saatsi retsepti ja puha. Küsisin, et miks te kõik H-d nii hoiate. Miks te minu poolt ei ole…

Siis vanaema rääkis: “Sa pead õppima koogi tegemise ära ja söögitegemise ka. Kuidas sa enale mehe saad, kui sa süüa ei oska teha ja kooki ei tee?” Ütlen, et otsin mehe, kes ise teeb. Või panen mehe süüa tegema. Aga mina ei hakka süüa tegema.

Siis vanaema ütleb: “Aga siis jääd sa ju vanatüdrukuks.” Ma ütlen, et olen juba poolel teel sinna, et kass on mul juba olemas. Mina seda ei karda.

Siis vanaema ütleb: “Aga siis hakkavad kõik sulle näpuga näitama, et näe, see on vanatüdruk.” Ma ütlen, et näidaku. Ma ajan rinna ette ja küsin, et kas nad on kadedad, et olen vanatüdruk, tahavad ise ka olla.

Siis vanaema ütleb: “Kas sa tahad vaielda? Sinuga ei jaksa küll vaielda.” Aga ei peagi jaksama. H ka ei jaksa.

Ja siis see söömine. Alguses oli täitsa ok. Aga nüüd hakkas see nuumamine pihta. Tassitakse komme nina ette. Pressitakse saia peale, kooki… Mingit siirupit.. “See on viimane, sa pead võtma”… See ajab närvi…

Aga natuke tubli olen ma ka olnud. Mõned korrad olen kasutanud isa taktikat… Vastan “ja-jaa”, “ma pärast võtan” ja siis soikub see teema… Vanasti ma sõin kõik ära, mis nad mulle pakkusid ja millega nad mulle peale käisid. Kuigi mul oli kõht täis, siis ikka võtsin, sest nad ei jäta. Nad käivad nii kaua pinda, et lihtsalt ei jää muud üle kui vastu võtta. Seega väiksed edusammud. Pisi-tilluksed, aga ikkagi.

Huvitav, kas kõik naised on sellised vingujad ja hädaldajad. Nt mu onu naine teeb seda, mu isa uus naine. Ma tegin ka. Ja ilma põhjuseta. Tahtsin lihtsalt eksi närvi ajada või tema tähelepanu saada… Väga loodan, et see on üle läinud… Ma tõesti ei tahaks selline vingats olla.

Siis kui mu vanema paanitses selle kassiga ja ma suutsin rahulikuks jääda. Kuigi ta iga hinna eest püüdis mind närvi, paanikasse ajada… See oli hea tunne. Ma tundsin, et mind ei saa mõjutada ja olin rahulik. Mulle on alati meeldinud, olnud sümpaatsed rahulikud inimesed. Sellised, kes on rahu ise. Kes ei lähe närvi. Kes suudavad oma emotsioone kontrollida… (Minu iidolid.) :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>