Niisama juttu, pisut siivutu…

Mul on masendus. Aga jätan esialgu selle teema sinnapaika.

Üks hommik kui tööle läksin ja oma trolli ootasin, siis vaatasin ühte noormeest. Tavaliselt ma ei vaata, sest ma nagunii eriti ei näe ja kardan jõllitama jääda (st liiga kauaks vaatama jääda) ning miljon muud hirmu. Lisaks veel mu kiiks, nimelt ma kipun nii mõttetesse jääma, et ei märka üldse, mis mu ümber toimub. Lülitan end n-ö välja.

Igatahes… Ühel hommikul, ma ei tea, miks, vaatasin ühte noormeest… Too hommik olin just ühte kataloogi vaadanud ja sealt neid mees-modelle. Varasemast ajast tean, et ilusaks peetakse meest, kellel on n-ö kitsad silmad (kitsas risti, mitte horisontaalselt) ja sirge tume kulm. Üks kord proovisin joonistada ka… Kunagi panen selle pildi siia, hetkel ma ei leia seda oma arvutist.

Tollel hommikul ma mõtlesin, et vaatan, kas tänavapildis ka selliste nägudega, selliste silmadega noormehi leidub. Ja siis ma vaatasingi ühte noormeest. Tal olid musta värvi viisakad riided, sellised soliidsed. Tundnus noor 17-20aastane… Ma ei mõleta, mis värvi ta juuksed olid. Mäletan, et tal oli hästi pruun nahk…

Ma sain teda hästi natuke vaadata, sest ta vaatas vastu… Mmmm.. me pilgud kohtusid.. romantika. :D Tegelt oli kohutavalt piinlik. Mul oli piinlik, et minusugune vanatüdruk niimoodi (ennast unustavalt mingit noort poissi vaatab). Ja siis ma pöörasin kohe pilgu ära. Ma ei julgenud enam kellelegi otsa vaadata.

Poiss oli ka kohkunud või… ma ka ei tea… Igatahes, ta läks bussipeatuse taha, siis jalutas natuke… Ja lõpiks vist jäi bussipeatuse najale toetuma, üsna minu lähedale, aga see võis olla ka keegi teine… Ma nägin silmanurgast mingit kogu, aga ma ei julgenud enam vaadata… Igatahes, see, kes minu kõrval oli, see seisis väga enesekindlalt. Kui see oli see sama noormees, siis sai ta oma enesekindluse tagasi.

Küll ma olen ikka plikake… Ma tean seda… Ma ei tohiks üldse normehi vaadata, sest nad ju tunnetavad, kui neid vaadatakse ja siis tekivadki sellised piinlikud olukorrad. Ma ei ole nähtamatu, kuigi vahel tekib selline tunne, sest bussis joostakse mulle otsa, elatakse seljas…

Kui jutt juba piinlikuks läks, siis lisan selle ka siia.

Ma nüüd ei tea, äkki kujutan ma ette. Aga ma olen märganud üsna tihti, et vastutulevad mehed nagu kohendaks oma “varandust” või “nuia” (suurt või väikest, kuidas kellelegi ja millega võrrelda). Mina ju ei tea, mis tunne on olla mees ja mis probleemid neil on.

Kui nad tõesti on nii teinud, siis ikka mõtlen, et miks… Ja ma olen lasknud oma fantaasial lennata ja olen mõelnud .. noh.. enda jaoks positiivseid asju/põhjuseid välja…

Noh, mul on võrdlemisi suured rinnad (ma häbenen neid, võiksid olla väiksemad). Aga ma panen need hommikul paika ja päeva jooksul ei ole mul nagu vajadust neid kohendada. Ja avalikus kohas pole ma ka seda teinud. Ja siis tundubki kummaline see meeste maailm… Põnev, aga kummaline…

Mul oli kunagi noormees, elukaaslane. Kaheksa aastat oli. Oleksin võinud temalt ju kõiki neid asju küsida. Aga need teemad tundusid minu jaoks nii tabud ja nagu rumalad ning ma ei rääkinud neil teemadel… Nüüd on mul üks, tegelikult juba  kaks tuttavat (meessoost), kellega ma olen ka sellistel teemadel rääkinud (anatoomia, seksuaal-teemad jne), võiksin ju ka neilt küsida, aga ma ei hakka ju neid niisama selliste mõttetute küsimustega segama.

Aga, kui keegi tahab mind selles osas valgustada, et kas mehed kohendavad enda “varandust” ja kui kohendavad, siis miks. Teevad nad seda tihti? On neil tihti vajadus seda teha?

Kas meeste kohta on mõnd õpikut? Mis tunne on olla mees? Kui palju see erineb naine olemisest?

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Niisama juttu, pisut siivutu…

  1. Roland kirjutab:

    Kui alamõõdulisi vaatad selle pilguga, siis oled ju pervert?:D

    Me oleme samas seisus, mis puudutab sünnitamist ehk kumbki ei tea, mis tunne see on. Aga Sul on võimalus see järele proovida! Tead tunnet, kui tekib boner? Ei tea? See võib üks põhjus olla, miks varustust kohendatakse. Kui kellegi ees seda tehakse, siis noh jah, kui välja ei võta, siis pole kellelgi mögiseda :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma alamõõdulisi ei vaata. Tean, et nad alles õpivad endid tundma, vahel kui jäävad mu vaatevälja juhuslikult (alamõõduline = alla 17-aastased; kes on 17 täis,siis mõne puhul on raske vanust määrata, kui näeb vanem välja, siis võib juhtuda, et olen vaadanud).
      Loen oma teksti ja mõtlen, et olen “piiluja”. Aga ma usun, et seda teevad mingil määral kõik, ma lihtsalt julgen selle välja öelda.
      Ma arvan, et mehed ei tahagi rasedad olla ja ammugi mitte sünnitada. Seega natuke on nagu erinev. Mina vähemalt ei taha ja ma mõtlen, et see on ikka kohutavalt ebaõiglane, et naine peab selle raseduse ja sünnitamise õuduse läbi tegema ning suurem osa kaotavad oma figuuri. Ja mitte kuidagi ei saa seda koormat mehele anda (mehe kaela panna). Mees läheb ja otsib (saab otsida) endale uue, ilusama, saldeama, noorema tibi…
      Ma ise olen ka mõelnud, et see “boner”-situatsioon. Ja siis olengi mõelnud, et kui ma olen ainus vastutulija ja noormees/mees vaatab mind, siis ma olen seksikas või vähemalt erutava/ihaldusväärse väljanägemisega (see on see minu jaoks soodne situatsioon). Minu enesekindlus vähemalt tõuseb.
      Ma ei ole näinud, et keegi end rahuldaks. Lihtsalt kiirelt müksatakse oma varustust või kohendatakse. Selline kiire liigutus, aga mulle on jäänud silma. Ma ei vaata meeste varustuse piirkonda, aga kui silman mingit liikumist, siis tahest-tahtmata pilk läheb sellele.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma arvan, et kui vanatüdruk noormehi jõllitama jääb, et see on ka “creepy”. :D
      Ma pole aru saanud, et olen ihaldusväärne. Ja kui ma vaid ette kujutan eelnevalt kirjeldatud olukordi, siis ma ju pole ka ihaldusväärne.
      Ma ei käi ringi ega vaata meestele allapoole vööd. Ma vaatan, et nt noorpere tuleb vastu (laps vankris, naine lükkab vankrit ja mees on kõrval). Siis vaatan, kas nad hoiavad üks-ühel ümbert kinni. Sellega seoses vaatan, kus asuvad nende käed ja siis jääbki silm pidama sellele käele ning tahes-tahtmata märkan seda liigutust.
      Vahel ma vaatan inimesi. Püüan nende kehahoiakule tuginedes paika panna nende iseloomu. Vahel olen mõelnud ka neile välja “story”-sid…
      Selliste vaatlustega olen teada saanud palju häid nippe, kuidas lastega käituda. Paaride puhul püüan määrata, kas on värske armastus, kas on lihtsalt kirg, kas on pikk ja tõsine suhe… jne… Uudishimulik olen. :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>