Risustan oma blogi…

Vihkan. vihkan, vihkaaaaan… Ise-ennast vihkan. Ma ei taha olla selline, aga ma ei oska olla selline nagu ma tahan olla. Seda suuresti seetõttu, et ma täpselt ei tea ka, milline ma tahaks olla.

Või… tegelikult tean küll, tahan olla ideaalne, perfektne, veatu… Kuid see pole ju võimalik.

Mulle üldse ei meeldi mu puudused.

Nii kohutavalt raske on olla erinev. Kõik tahavad mind muuta omasuguseks või tahavad, et ma elaksin nende unistuste elu, sest nad näevad minus head toorikut… Jah, nad tahavad hea, aga see pole see, mida ma tahan.

Nt see… “kasuta õpilasvahetus-programme”, “mine välismaale õppima”, “mine välismaale praktikale”. Ma tean, et see kõik tuleks mulle kasuks. Ma natuke usun, et tulevikus ma kahetseksin, et neid võimalusi ei kasutanud… Aga ma ju ei taha. Praegu oleks see mulle nagu kohustus, nagu sund… Ma ei taha võõraste inimestega suhelda, kohtuda… Ma lihtsalt ei taha seda. Ma tahan vaikus, oma-ette olla… Aga need teised inimesed ei saa sellest aru. Nad ei saa aru, miks üks inimene tahab oma-ette olla. Järelikult on tal mure, ta on haige jne…

Üks tuttav ütles mulle, et kui inimene tahab enesetappu teha, siis ta teeb seda ja selles ei ole keegi süüdi (et see inimene on ise süüdi). Ja ma täitsa jagasin tema mõtet… Ja kui ma üks kord ütlesin talle, et mõtlen enesetapu peale, sest ma ei taha enam elada ja ma ei oska enam elada, siis hakkas ta mind keelama ning palus, et ma seda ei teeks… Ma ei oodanud seda, ma ei tahtnud tähelepanu, tahtsin lihtsalt rääkida ja seetõttu ma temaga tahtsingi rääkida, et ma uskusin, et ta ise ka usub seda, mida ütleb… Ma lootsin saada null-reaktsiooni. Lihtsalt, et ta kuulaks ära. Ma ei taha, et minust hoolitakse. Vahel ajab see hoolimine närvi… Miks nad minust hoolivad, kui ma ise endast üldse ei hooli.

***

Tahaksin laamendada. Kihutada mööda linna või maanteed. Sõita tsikliga maksimum kiirusel. Tahaks riskida oma eluga. Äkki see annab mu elule vunki.

Ma kõigun taas äärmustest äärmustesse. Üks hetk on mul kõigest ja kõigist suva, ma olen siis ülbe, aga see-eest enesekindel. Ja mulle meeldib see enesekindlus. Kuid teine hetk tahan ma kõigile meeldida, teha kõike õigesti, olla kõigile meelejärgi ja siis ma olen ebakindel. Siis ma tunne, kui valesti ma kõike teen ja ütlen. Tunnen, kuidas mul puudub isiksus. Aga selle juures mulle meeldib, kui mind kiidetakse ja imetletakse.

Ahh… Praegu on lihtsalt selline hetk, kus tuleks lihtsalt end tühjaks joosta… Aga ma ei viitsi, ma ei taha ja ma ei tee seda… Virisen edasi….

***

Lugesin ühte artiklit tähemärkide ja sõiduoskuse kohta. Ja “kaalud” minu tähemärk oli kõige kehvem juht ja “lõvi” H tähemärk oli kõige parem juht. Nõme tellitud artikkel… Ma olen ju väga hea juht. Mul on load alates 2006. aastat ja mul pole ühtegi avariid… Kui palju ma reaalselt autoroolis olen olnud… :D Tean, et load ei sõida. Aga ma usun ikkagi, et olen hea autojuht. Kuid tunnistan, et parkimisega on probleeme ja tagurdamine on ka minu jaoks peavalu.

***

Palju sellest lahkuminekust möödas on? Kolm aastat vist juba. Aga mida mina täna tegin? Mina luurasin FB-s oma eksi armukese järgi (noh, nüüd naise ja lapse ema). Karta oli, et see teeb mu tuju veelgi halvemaks.

Paar päeva tagasi olin ma nii õnnelik, sest olin unustanud eksi auto numbri. Kuid täna on see mul jälle meeles. Nõme pea. Miks ta sellised mõttetud asjad meelde jätab, kuid olulised asjad ei jää meelde ja olulistest asjadest ma aru ei saa. Ma ei taha seda aju enam… Vahetaks ära ja selle tunnete osa annan ka kaasa, tahan uut… :D

***

Kuidas ma suudan selle beebi-maailmaga hakkama saada. Täna taas sain kokku ühe beebi ja tema emaga. Noh, muidugi. “Kas mu laps on armas?” Automaatselt tuleb juba naerataus ja, “jah, on küll”. Ja siis nimet-näpet ja küsimus “kas sa tahad ka lapsi?” Kiire vastus, “ei, 24/7 seda põrgut, tänan ei”. Aga sa peaksid ikkagi sellele mõtlema, sa pole enam esimese nooruses. Halastamatu ja otsekohene H ütleb, et olen vana (noh, teeb nalja).

Aga ma ei taha lapsi üksi. Ma võiks leppida laste kasvatamisega, kuid juhul kui minu kõrval on kidel ja usaldusväärne partner. Selline, kes saab minu äärmustesse kalduva iseloomuga hakkama… Aga ma nagu eriti ei usu, et selline inimene on olemas… Lihtsalt, ma ise ka ei saa endaga hakkama, kuidas siis mõni teine isik peaks saama.

H ütleb, et ma peaksin kuhugi poheemlaste maale elama minema. Et üks ta sõber läks ja on väga rahul ja elab hästi. Et too sõber olevat olnud ka selline kummaline nagu minagi… Krt, ma ei taha olla imelik. Tahaks saada hakkama normaalsete, tavaliste inimeste seas.

***

Mu jalad. Päevitasin ja need läksid punaseks. Lootsin, et nüüd saan osaliselt pruunid jalad, aga ei. Nüüd on need valged tagasi ja päevitatud kohas on sellised väiksed verevalumid. Nõmedad jalad. Niiviisi pole ju päevitamisel mõtet. Miks mu jalgade ja käte nahk nii erinev on. Kas ma olen kokku pandud jääkidest? Selle pärast olengi selline segane ja niru. Aju on ka jääkidest (prügist) kokku pandud ja need osad ei tee omavahel koostööd ja tunnete, emotsioonide sektor on vapsee sassis. Pidevalt annab errorit, jookseb lühisesse…. :D

***

Äkki on mul mingi keskea kriis? Mingi ülemineku periood? Ma lihtsalt veel ei tunne (hetkel ei tunne), et ma teeksin õiget asja… Mul pole enam nagu motivatsiooni. Vot, mul pole enam usku. Mingi magic võiks juhtuda või mingid kokkusattumused. Just nagu siis, ku ma Tallinna tulin aasta tagasi. Mingi märk, mis näitaks, et liigun õiges suunas… Jah.. jään seda ootama…

***

Kirjutas Segane Eit

:D

Rubriigid: Blogi prügikast. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Risustan oma blogi…

  1. Roland kirjutab:

    Lähme ja teeme lapsi? Ei pea ju otseselt kontakti astuma. Lapse tuleviku jaoks fondi loomine pole vast keeruline. Sa oleksid ilmselt super emme, keda tuleks nunnutamisega seoses korrale kutsuda ;)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mul ei ole sinna fondi midagi panna. Ma pean enne natuke karjääri tegema ja suuri riske võtma, et kaotatud aeg tagasi teha. Ja ma eriti neid fonde ei usalda. Esmalt tahaks ise lapsele finantskindluse luua, nt edukas ettevõte, kinnisvara või midagi. Ja ega ma lapsi tahagi. Praegu ma neist küll ei unista, olen selle etapi lükanud sinna kanti kui saab 35. Noh, see oleks see kriitiline piir.
      Aga lähedased ei taha aru saada, et ma ei taha lapsi. Võib-olla kui ma võtaks kätte ja selgitaksin oma plaane ja eesmärke (mida ma siiamaani pole kirja pannud ja selgelt välja mõelnud), võib-olla nad siis mõistaksid. Aga ma eriti ei viitsi. Nad on kõik eri riikides ja ma kohtun nendega eraldi (tavaliselt), seega peaksin ma ühte ja sama pikka juttu kõigile rääkima, kuid minu jaoks oleks see ugav kordamine ja tunduks aja raiskamisena. Las nad ahhetavad ja ohhetavad ja kritiseerivad… Kui nad on nii enesekesksed ja ei usu minusse ja ei asuta minu tahet ja otsuseid, siis miks peaks mind nende arvamus huvitama.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>