Eile tegin oma kassile täishoolduse, noh, v.a küüntelõikus. Ma vaatsin, et tal on üks kõrv seest poolt must. Ta ei lasknud vatitikuga seda puhastada ja ma mõtlesin, et täitsa seest ma nagunii puhastada ei saa. Seega vajasin spets vahendit.
Noh, ja eile ostsingi ja proovisin. (Kass on juba 8-aastane, kuid kõrvu ma tal puhastanud ei ole.) Põletikku tal veel polnud, sest kõrvad ei olnud kuumad. Aga… see vahend toimis. Nüüd on tal ilusad puhtad kõrvad.
Ta ehmatas täitsa ära, kui ma talle seda vahendit kõrva panin. Kaks korda mõlemasse kõrva sain panna, siis jooksis ta minema. Ei lasknud kuivatada kõrvu. Aga ma sain ta kätte ja lõpetasin selle protseduuri. Olen selles osas tulemusega väga rahul.
Ja siis pesin tal hambaid, neid kontsusi, mis tal veel alles on ja kostüümi kammisin ka. Aga jah, küünte lõikamisega ma ei hakanud teda traumeerima. Küünte lõikamine talle eriti ei meeldi. Üks küüs on kahjustada saanud, sest olen lasknud selle pikaks kasvada. See vist ei lähe enam pessa ja ta on viltu. Aga ma ikka annan endast parima. Püüan teda hooldada.
Tänaseks on ta selle eilse kõrvade pesu andeks andnud. Magab rahulikult süles ja nurrub. Pudeli peal oli kirjas, et kõrvu võiks pesta 1-2 korda nädalas. Noh, ma tegin seda alles 8-aasta pärast. Ma arvan, et ma soovituse kohaselt ei hakka tegema. Võib-olla kord kuus või nii… Ma ei kujuta ette, kas ta laseb uuesti pesta. Nüüd ta juba teab, mis see on ja oskab varem reageerida ning minema joosta…
***
Hommikul ärkasin tavapäraselt 6:20 ja 6:40 läksin jooksma. Kartsin, et ma ei viitsi nii vara tõusta, aga H on puhkusel, st kodust ära ja ma sain hästi magada. Tavaliselt ta vaatab TV-d ja siis mu uinumine viibib, kuid eile magasin ma kohe kui pea patja puudutas.
Täna hommikul sagis nii palju inimesi. Kõik läksid vist puhkama. Pargis nägin üsna palju neid a-sotsiaali moodi inimesi… Ma olin ebaviisakas ka, aga noh, olen eelarvamustega ja kartlik inimene.
Nimelt kui olin oma neljandat ringi jooksamas, siis vaatan, et üks pikk, kõhna, patsiga, punase särgiga noormees seisab. Läksin aegsasti juba teisele poole äärde. Ta astub taas mulle nagu ette, lähen siis tagasi, ta ka tagasi. Siis sai mulle selgeks, et ta tahab kontakti saada. Ajab käed laiali (ühes käes oli 2 liitrine Coca-Cola, ma seostan seda alati kangema kraamiga, seda võetakse pealekaks või kokteili tegemiseks). Ja kui ma tema kõrvale jõudsin, ta ütles “Tere!”. Ma jooksin temast suure kaarega mööda.
Mind hirmutavad pikad ja kõnad mehed/noormehed. Olen eelarvamustega inimene. Peaksin olema tolerantsem. Mind ju ka praagitakse pideavlt välja mu veidruste pärast, küll olen liiga paks (keskmisest paksem), küll olen liiga vaikne, siis olen liiga imelik jne… Mulle see ei meeldi, aga ise hindan küll teisi välimuse järgi. 
Mul on üks vabandus veel. Ma varem mõtlesin, et annan inimesele vähemalt võimaluse. Et võimaluse rääkida ja mu eelarvamust muuta. Aga viimane kogemus, kus ma joodiku välimusega (väliselt 40-dates mees ja purjus) mehele andsin võimaluse, siis see lõppes minu jaoks väga ebameeldiva kogemusega. Seega, ma enam nagu ei kipu sellistele võimalust andma. Sellistele natuke pealetükkivatele ja nagu alkoholijoobes noormeestele, inimestele.
***
Üritan oma päevaplaani paika panna, aga ei õnnestu. Mõtlen, et kas päevitamine on oluline või mitte. See on tülikas, ebameeldiv ja võtab liiga palju aega, ma usun, et 5 tundi ikka. See ettevalmistamine, asjade pakkimine, kohale minek, koha ostimine. Praegu on pilv ka taevas… Ei. Ma ei hakka end sellega traumeerima. Kelle jaoks ma ikka päevitan. Sain pika seeliku ema käest, seega pole mul seda päikest vaja. Päike teeb vanaks…
***
Äriplaaniga olen tegelenud. Mingi hetk hakkas asi jooksma ja mulle hakkas selle tegemine täitsa meeldima. Loodan, et täna saan palju tehtud. Saab kaelast ära, siis saan taas kooli lainele end häälestada.
See, kellele ma äriplaani kirjutan, tahab minuga kokku saada. Et siis see R. Aga ma ei taha temaga kokku saada, see ei lõppe minu jaoks kunagi hästi. Ma usun, et see kokkusaamise asi, see soov kokku saada on puhtalt selle äriplaani tõttu. Aga ma ikkagi ei taha kohtuda temaga. Kohtumine oleks meeldiva, aga see pärastine emotsionaalne segadus, seda ma ei taha, kuid seda ma ei oska vältida, seega kõige kindlam oleks mitte kokku saada.
Ma ei näe ka vajadust äriplaani pärast kohtuda. Ma teen ära nii palju kui ma oskan ja siis teeb tema ülejäänu ning kui mul on küsimusi, siis küsin. Mulle sellest e-maili vestlusest piisab. Ta ütles, et nii ei saa ja tema ei taha e-maili-teel suhelda, et vaja oleks ikka kokku saada.
Aga praegu kirjutan ju mina ja teda ning tema mõtteid pole üldse vaja, seega… pole kohtumist vaja. Pealegi, ta tuleks Tallinnasse, siis istuks, saaks paar lõiku kirjutada ja siis oleks kell palju ja ta peaks tagasi Tartusse sõitma. Täiesti mõttetu. Kui asi on valmis ja kui peaks olema vajadus pikemalt midagi arutada, siis võin ma ju mõelda sellele kohtumisele. Aga praegu on see täiesti mõttetu.
Pealegi, mingi hetk ma hakkasin seda äriplaani juba vihkama, selle kirjutamist. Ja siis muutus see R ka ebameeldivaks mulle. See on täitsa hea variant, siis lõppeb see tema järele õhkamine ära. Mulle kohe üldse ei meeldi see, kellelegi mõtlemine, tema ootamine, tema järele igatsemine… Vahel vaatan telefoni, et kas ta helistab. Äkki saadab sõnumi. Kuid ta ei tee seda, pole aasta jooksul teinud. Nüüd on vähemalt see telefoni vaatamine lõppenud. Aga FB-s vaatan, kas ta on sees, kui on siis ootan, kas ta võtab ühendust. Skypes sama teema… Nõme-nõme-nõme… Tahaks selles osas ka nagu mees olla. Et ootan, kui minuga kontakti võetakse ja mitte tunda vajadust kellegagi ise kontakti võtta. Või noh, selline ükskõiksus. Tahan räägin, tahan ei räägi. Suva, kas teine pool suhtleb minuga või mitte. “See eit mind ei taha (minu kriteeriumitega nõus pole), ok, võtan järgmise.” Vot see oleks easy-elu.
Aga minul on mingid tunded, mingi harjumus. Mingi mõtlemine, et miks ta minuga ei suhtle? Kus ta on? Ja kui ta suhtleb, siis mõtlen, et miks ta suhtleb? Mida ta tegelt tahab?… Naine on õudne olla ja veel kaalude tähtkujust. Pidev kalkuleerimine, hindamine, kaalumine, kaalutlemine…
***
Ma ei viitsi palju rääkida, aga kui ma viitsiksin kõik oma mõtted linti lugeda, siis saaks päevaga ühe raamatu ikka täis. Täna joostes olin ma väga mõtete produktiivne. Jooksin kaua ka (1h ja 22 min, tavapärase 1 h 20 min asemel). Mõtted hüppasid äärmusest äärmusesse ja unistasin ja kujutasin ette… Aga hea on see, et kui ma koju jõudsin, siis pea, mõistus on nii väsinud, et ma ei viitsi enam ettekujutada ja mõelda.
Ma ei mõtle, et miks H mulle helistab? Miks H annab mulle oma käikudest teada? Miks H nii tähelepanelik on? Vahel ta küsib, et kuhu ma lähen ja kas ma järgmisel päeval ka tööle lähen? Mina mõtlen ikka, et mida ta tahab? On tal abi vaja? … Pole ju loogiline, et see teda huvitab… See nädal ta magas enda äratuse maha ja ärkas siis, kui ma ärkasin, võib-olla selle pärast tundis huvi, kas ma tööle lähen?… Aga lõppkokkuvõttes on ikka nii, et mehed ei mõtle. Nad lihtsalt, nii-sama küsivad ja teevad ning seal taga ei ole põhjust.
Äriplaani R ütleb ka, et nii-sama tahab mind näha. Aga ma ei saa sellest aru, miks nii-sama. Vaadaku FB-s mu pilti, seal olen ilus noor. Reaalses elus ma ju vananen ja paksenen, et pole midagi vaadata. Siis ütleb, et tahab nii-sama rääkida, et olen ta sõber. Aga me ei räägi, lihtsalt teeme nalja ja mina mõnitan teda ning ta nõustub minuga, sest ei viitsi vaielda. Ja see on meie jaoks nii naljakas. Täiesti mõttetu ja pealiskaudne tekst. Selle elamuse saab ta ka oma sõpradega, ma ei ole mingi eriline, ainu-eksemplar. Võib-olla on tal igav ja sõpradel pole aega ning tahab, et ma lõbustaksin teda… Aga miks ma peaksin kedagi lõbustama. Pole ma mingi seltsi-daam ega lõbutüdruk (lõbus tüdruk). Mingigi väärikus võiks ju mul olla ja jääda…
Jah.. mehed-mehed-mehed… Nii keeruline rass, et ma küll neist aru ei saa. Tekitavad ja põhjustavad vaid jamasid, seega on hea nendega distantsi hoida. Kõigile parem.