Minu tänane päev

Esiteks. Olen juba neljas päev magamata. Eile sain magama kell 2 öösel (või hommikul, kuidas kellelegi) ja täna ärkasin kell 6. Eile tuli isa Soomest ja jäi minu juurde ööseks.

Tunnen kuidas see magamatus ja kohvi hakkavad mu tervisele ja mõistusele. Äriplaan peaks valmis olema, aga ei ole ja sellise pehme peaga ei ole vist selle pusimine just kõige parem idee.

Täna andsin narkomaanile 4 eurot. Ma arvan, et see oli narkomaan. Sadamas, üks ok välimisega noormees küsis bensiiniraha ja rääkis mingi legendi. See kõlas natuke ebausutavalt, aga noormehe välimus ja riided olid usaldustekitavad… Ta küsis mu isalt ja isa hakkas raha otsima, kuid ei leidnud kohe ja kuna ma mõtlesin, et isa on minu jaoks autoriteet ja ju tema teab, mis teeb, siis andsin ise selle raha. Samas mulle väga tundus, et poiss valetas. Oleksin saanud seda kontrollida, kuid ei julgenud. Ma ei tea miks… Noh-jah, seekord läks siis sedamoodi, kuid loodan, et järgmine kord olen targem.

Mul oli suur soov iga nädalavahetus jooksmas käia, kuid see nädalavahetus ei tule see kuidagi välja… Siis selle äriplaani eesmärgiga kukkusin läbi ja üldse on selline läbikukkuja tunne… Masendus.

Isa ajab mind hulluks. Vahel ma tahaks tema peale karjuda… Tal pole plaane ja ta ei planeeri midagi. See ajab mind hulluks. Kõik on üks suur “tohu-va-pohu”. Ma lihtsalt ei suuda seda taluda. Ma oleksin nagu tema lapsevanem, kes tema asju korraldab ja planeerib ja tema problleme lahendab… Nüüd ma täitsa mõistan H-d, kui ta ütleb, et tahaks loll olla.

Kui oled loll, siis keegi ei looda sinu peale, siis saad öelda, “ma ei oska”, “ma ei saa aru”, “aga kuidas seda tehakse”… Aga kui sa seda ei ole ja valetada ka ei meeldi ning oled vähegi abivalmis, siis pannakse sulle ülesandeid peale. Ja nii märkadki ühel hetkel, et lahendad teiste probleeme. (Seda oma elu arvelt.)

Mu isa tuli autot ostma. Kraapis kusagilt rahad kokku ja osa raha on tal vanaema juures. Siis oli tal probleem, kuidas saada rongipilet, kuidas saada laevapilet… Siis pidin vaatama, kuidas saada kokkulepitud ajaks auto juurde. Siis käisin ka igaks juhuks auto üle… Nüüd mõtlen, et oleksin pidanud tähelepanelikum olema. Ma olen harjunud juba, et autode alal ja juhtimise alal võin ma teda 100% usaldada… Aga vist ei või…

Nt täna tagurdas ta ühele autole otsa. Nätukene, aga ikkagi. Ta ütles, et vaatas peeglisse, ma ei hakanud talle ütlema, et ta on stangega teise auto vastus. Siis oli hästi suur auk, hakkasin talle ütlema, et seal on auk, sest mulle tundus, et ta sõidab sinna sisse. Ma regeerisin hilja, sest ma usaldasin teda. Tavaliselt on mul olnud tunne, et ta sõidab otsa või vastu, kuid ta pole seda teinud, sõidab napikalt, kuid enam mitte. Nüüd tuleb teda kontrollida ja varakult reageerida. Uskumatu, aga tema ka vananeb.

Tema naiivsus üllatab mind. Omanik ütles, et autol on ülevaatus ja kindlustus olemas. Isa ei kontrollinud seda. Hiljem selgus, et ülevaatust pole. Ma olen väga kindel, et omanik teadis seda, aga nihverdas. See oli väga sedamoodi. Ootas, kuni leping on sõlmitud ja raha käes ja siis tegi seda “oota… ma ei tea.. vaatame, äkki ülevaatus on läbi..”… ja “woilaa, ülevaatus oli läbi…

See auto oli nii logu, et sellega sõites oli mul hirm, et see laguneb ära. Aga isa oli nii vaimustuses. Ma ei tahtnud tema rõõmu rikkuda, sest kui ta on närvis, siis ta karjub ja kõik teised on süüdi. Ma lihtsalt ei tahtnud ta sõimu ja karjumist kuulata… Hoidsin kõvasti pöidlaid pihus ja lootsin, et see auto sõidab selle tee ära. Homme pean ka pöidlad pihus käima, et see auto saaks ikka Soome sihtkohta ära viidud….

Ma saan isast aru. Ta oli juba raha alla pannud, et see auto kätte saada ja tal on seda väga vaja ja alternatiivid ei tule kõne alla. Ta tahab näha asju positiivselt… Mina arvan, et vea tegi ta selles, et ta otsustas nii rutakalt. Ta oleks võinud rohkem kaalutleda või vähemalt mingi tegevuskava välja mõelda. Aga tal oli kõik segamini. Vaatas vaid mootorit ja käigukasti, kuid ei pööranud tähelepanu tehnilisele seisukorrale… Elektrisüsteem on täielik jama sellel autol ja veermik (oh-õudust)… Mul on selle autoga seoses nii suur hirm.

Võib-olla enne tänast oleksin ma sama usaldav olnud nagu mu isa. Kui ma auto ostsin, siis käisin ma ka korra ümber auto ja ei istunud sissegi. Ei proovinud käima panna ega midagi ja ostsin ära. Mul läks õnneks tookord.

Selle auto puhul ma oleksin tahtnud natuke hinnast alla saada, aga ma mõtlesin, et isa on juba kaubelnud selles osas…

Aga vaatame siis asja positiivsest küljest. Ma sain kogemuse võrra rikkamaks. Tean, et pean oma isa kontrollima ja jälgima tema sõtmist. Tean, millele autot ostes tähelepanu pöörata. Kõike ei tea, aga nüüd juba oskan oluliselt rohkematele asjadele tähelepanu pöörata. Väga loodan, et mu isestunne valetab ja kõik läheb ikkagi hästi.

Ma ei saa aru, kuidas keegi suudab minu isaga koos elada. Kes suudab seda segadust ja neid äpardusi tema ümber taluda…

Ma ei talu inimesi, kes ei suuda otsustada. See ajab mind närvi. Ma ise ka vahel ei suuda ja siis ajan ma ise end närvi… Vahel ajab mind närvi see, et minult küsitakse, mida ma tahan, ma ütlen ja siis hakatakse rääkima, et äkki teeks midagi muud, äkki võtaks midagi muud. Mida kuradit sa siis mu käest küsisid, kui sind ei huvita. Või kui sa oled juba ise otsustanud, mida tellida või mida teha.

Võib-olla on asi selles, kuidas midagi esitatakse. Kui inimene tahab käia välja erinevaid variante, n-ö valgustada mind, et teisi võimalusi või valikuid on ka, siis ma ei taha kuulda, seda selles vormis, et “äkki võtaks seda”, “äkki läheks sinna”, “aga mis sa sellest arvad” (pärast seda, kui olen oma valiku juba teinud)… Parem versioon oleks “oled sa selle peale mõelnud”, “oled sa seal käinud”, “ah, seoses sellega mulle meenub ka see koht”, “oh, see tundub ka huvitav, enne ma ei näinudki seda rooga”…

Vahest mind ajab närvi see, kui inimene ütleb, et läheme sinna. Siis ma mõtlen, et kuna see oli tema idee ja mõte, et siis ta juhib ja teab teed. Et ma ei pea siis mõtlema. Närvi ajab see, et kui poole tee peal küsitakse, kas läheme sealt või siit, kas läheme sinna või sinna, kurat, meil oli ju plaan, siht eesmärk, miks ma pean taas mõtlema hakkama… Tavaliselt võtan ma siis juhtimise üle.

Mu isa kunagi ütles, seoses mu autojuhtimisega: “Sa teed valesti, st rikud seadust. Aga sa ei jää toppama kuhugi ega kõhklema, et lähed ja hoiad raudselt oma joont, ka seda valet joont. Et kui nähakse, et lähen vastassuunavööndisse, siis ma ei ärka järsku ja ei tee järsku mõtlematut liigutust, vaid jätkan oma tegevust.” (Ma ei lähe vastassuunas siis, kui keegi vastu tuleb, siis on teine teema.) Ja see on hea ja seda ka mu isa meelest.

Ma olen kord seda meelt, et elus peaks mingi siht olema, kas või vale, aga mingisugunegi. Siis toimub liikumine. Kui sihti pole, siis rassitakse ühe kohapeal, tehakse lihtsalt ringe ja ei jõuta ka mitte kuhugi… Alati saab negatiivsetest kogemustest ja vigadest õppida. See on valede otsuste juures positiivne pool, asi.

Nii, mis me sellest postitusest siis teada saime. Ma olen väga vihane, kuri, õel, halb inimene. Ja närviline ka. Ma olen vist võimukas ja see osa minus vaid kasvab, seda seetõttu, et mul pole enam elukaaslast, kellele toetuda ja ma olen kogumaailmas pettunud ning meessugu on minu jaoks midagi väga negatiivset ja ebausaldusväärset.

Ma olen märganud, et ma üha sagendamini olen hakanud end kehtestama ja vahel on hetki, kus mul on teiste arvamusest täiesti suva… Ma arvan, et ma tahaksingi selline olla. Tahan olla mina ise ja julge. Tahan tunda end vabalt igal pool.

Isaga ma tunnen, et pean suruma oma tundeid alla ja see on kohutavalt häiriv. Varem ma suutsin aastaid end maha suruda, kuid nüüd nüüd on juba 2-4 tundi enda tunnete mahasurumist nii kuradima raske, et mul tekib hirm, et ma plahvatan.

Pidin isale laevapileti ostma, ütlesin, et võin maksta, aga osta ma ei taha, sest ma ei oska. Ma pole seda varem teinud jne… Aga lõppkokkuvõttes pidin ma ikkagi ise seda tegema, sest tema ei saanud, sest intrenett oli aeglane ja oma arvutiga ta ei saanud üldse internetti jne… (Loll ja saamatu on hea olla.) Siis ma pusisin ja pusisin. Ja siis lõpuks selgus, et kõik odavad autopiletid on ära müüdud (loogiline ju, Kalevipojad lähevad tööle oma luksus-autodega). Aga miks pean mina seda teadma ja mõtlema, ma sain teada, et ta tuleb, üks paar tundi enna tema saabumist ja minekust ei teadnud ma üldse midagi. Miks ta ise ei mõelnud…

Igatahes, lõpuks sain kallima pileti ja laeva, siis ta mossitas ja närvitses ja ropendas jne… Ma vihastusin. Ma panen kogu oma säästud tema alla kinni. Ma jooksen, planeerin, ostan, teen, ületan ennast, kõik oma asjade arvelt (jooksmine, magamine, äriplaan, kool… kõik lükkkan edasi). Ja selle kõige peale (minu suurte ohverduste ja eneseületamiste peale) ta sõimab, karjub kirub jne.. Miks kurat ta ei mõtle, miks pean mina seda tegema. Miks pean mina seda kuulama. Ma saan aru, et ta on närvis ja peab end kellegi peal välja elama, aga kelle peal, siis mina ennast välja elan. Ma pean olema koguaeg tubli laps, kes ei hakka vastu, kes austab oma vanemaid jne. Mina pean nende peale mõtlema ja nendega arvestama (ja ma teen seda), kuid nemad ei pea seda tegema ega ka tee seda… Täiskasvanud inimene võiks ise oma elu elada ja teha ja planeerida… Mul on nii kõrini lapsevanema rollist.

Emaga oli midagi sarnast… “Oh-Issand küll, mis nüüd saab? Kõik on nii halvasti, kõik on nii halb?” Miks raisata selle ahhetamise peale aega. Pigem mõelda, mida ma saan teha, mis võimalused mul on, mis on hästi…

Me pidime venna juurde minema, aga enne pidime käima poes ja ostma toolid ja siis teed ja võid ja kohukest. Toole ostma minnes ma tirisein teda edasi. Ta jäi igale poole toppama. Viisin ta otse toolide juurde, seal polnud sobivat, siis käisin ja vaatsin teisi toole (mu tuttavad olid poes, aga ma ei tervitanud neid, sest polnud aega). Leidsin sobivad, siis tirisin ta nende toolide juurde, siis pidin ma ta kassa juurde tirima. Toidupoes jäi aega väheks, siis… Tema: “Oh, me ei jõua, jätame leiva ostmata”. Ma vihastusin, saatsin ta leibade juurde, leiba valima, sest ma tean, et vale leiva tõttu ta hakkas virisema. Ja ise läksin samal ajal muid asju tooma. Lõpuks leidsin ma ta sealt leibade juurest. Ta tahtis leiva-valiku juures ka abi, aga ma tõesti ei tea, mida tema leivast saada tahab ja seda valikut ei julge ma küll enda peale võtta… Ühesõnaga, olin oma emaga poes ja pidin organiseerimise enda peale võtma, sest ta ei saanud hakkama. Ja see peaks olema ema, lapsevanem, kes kaitseb, kasvatab ja suuna… Pole ju seda.

Ma võiksin ju selle vastutaja ja juhtija rolli enda peale võtta, aga ma ei taha seda. Ma tahan olla pigem selles lollikese rollis ja saamatu rollis, siis ma ei pea ise mõtlema ja vastutama ja juhtima jne… Aga pole kusagilt võtta seda, kes tahab juhtida, vastutada, otsustada, planeerida jne…

Õigemini. Ma oleksin väga nõus üksnes enda eest vastutama ja end juhtima. Seda ma juba teengi, aga ma ei taha teiste eest vastutada ja neid juhtida… Ma tõesti ei taha seda… Tahan elada vaid endale ja ise-endaga tegeleda. Ma tõesti vajan seda. Mul ei ole aega, viitsimist ega jõudu teiste probleemidega tegelemiseks…

Jah, neid ridu lugedes mõtlen, et peaksin selle äriplaani ka kuradile saatma. Nõme kohusetunne, mis sunnib mind seda tegema… Ma veel ei ole päris egoist ja ülbik… Aga varsti-varsti juba olen. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>