Keha ja trenn

Sattusin ühele leheküljele. See on kunstilisel eesmärgil tehtud (vist pigem), aga väga tänuväärne asi. Nimelt on pildistatud tavaliste naiste kehasid, et näidata, et inimeste kehad on erinevad. Ei ole pakse, peenikesi, koledaid ilusaid, vaid on erinevad inimesed. Lehekülg on järgnev: http://www.themilitantbaker.com/2014/08/expose-shedding-light-on-collective.html

Ma vaatan neid pilte ja mõtlen, et milline võiks olla minu keha. Linnapildis ka otsin naist, kellel oleks samasugune keha nagu minul, et ma saaksin enda keha objektiivselt hinnata. Peegli abil saan ma vaid subjektiivse hinnangu anda.

Ja nüüd natuke trennist ka. Olen käinud jooksmas. Eile jooksin pärast tööd, jooksin 4 ringi (tavapärase 8 asemel) ja kulus 44 minutit. Korrutades see kahega (oleks jooksnud selle kiiruseag poole rohkem ringe), siis tuleks tund 28 minutit (tavapärane aeg tund 19 min ja kõige rohkem tund 24 minutit). Neljapäeval oli vaba päev, siis jooksin oma kaheksa ringi juba üks tund ja 27 minutit.

Täna hommikul käisin jooksmas, siis jooksin 4 ringi juba 46 minutiga. Korrutada see nüüd kahega, siis teeks see tund 32 minutit. Ma jään igapäevaga järjest aeglasemaks. Ma vananen ja tunnen seda vananemist. :D

Ma tunnen ka kuidas ma teen kõike aegluubis. Liigun nagu tigu, varsti jooksen sama kiirusega nagu ma kõnnin. Ma ei tea, mis minuga toimub. Mul on vaja särtsu. :D

Tegin teist korda selle kõhulihaste katsumuse läbi. Eile olid viimased kõhulihaseharjutused. Ega suurt midagi ei muutunud. Toitumine pole paigas ja ega ilma selleta ei saa. Aga mul pole jaksu oma toitumisega tegeleda. Kooli stress tuleb ka peale ja sellega koos kasvab meeletu magusa isu. Lausa kontrollimatu.

Eile tõin kassile liiva (kaks kotti kokku 20 kg ja siis veel läpakas ka, see oma 12-15 kg). Õhtul pingutasin 15 kätekõverdust ja 2 minutit plank-asendit. Ja siis hakkas selg valutama. Magama oli raske jääda ja hommikul valutas see ikka veel. Nüüdseks on valu järgi andnud. Pingutasin vist üle. Taas märk sellest, et vananemise protsess on alanud. Ei jaksa enam kõike nii nagu omal ajal. :D

Pean end käsile võtma. Ma ei jõua kooli asjadega ka tegeleda. Lükkan kõike koguaeg edasi… Vaatan, mis sellest kõigest saab… Kui on raske, siis tuleb elada üks päev korraga ja kui on eriti raske, siis elada tunni haaval ja mõni kord tuleb elada isegi minuti haaval. Mul nii raske pole veel olnud, aga poole-tunnikaupa olen ma küll mõelnud. (Ehk siis, “pean vastu pooltundi ja siis vaatan edasi, pean vastu pooltundi ja siis vaatan edasi…” läks paremaks ja tegin juba pikemaajalisemad plaanid siis.)

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>