Jooksmine enam ei meeldi (ja üks teine asi ka)

Täna jooksin neljas päev järjest, kuid olen jooksnud neli ringi (tavapärase 8 asemel), seega ei tohiks väsimus olla, aga mine sa tea.

Igatahes. Tänane aeg oli 45 minutit (üks minut vähem kui eile), kuid ma pingutasin kõvasti. Lootsin oluliselt paremat tulemust. Pikendasin igal rigil oma jooksu sektoreid ja püüdsin tempot ka tõsta, aga vasakus õlas hakkas nii meeletult pistma, et mingi hetk tundus jooksmine enese piinamisena.

Mul pole nagu jõudu ja liigun nii aeglaselt. Kui soovin kiirust lisada, siis ma nagu ei jaksa. Jalad ei liigu nii kiiresti. Hakkan hingeldama… Midagi oleks nagu mäda…

Usun, et see stopperiga mõõtmine pole ka hea. Kui ma järgmine nädalavahetus jõuan joosta, siis teen seda vist ilma stopperita. Vast suudan seda jooksmist natukenegi nautida. Varsti algab kool, siis ei jookse ma enam üldse.

***

Nii ja nüüd see teine asi ka… Täna tundsin ma mingit tükki oma paremas rinnas. Teises rinnas seda ei ole. Ma eriti ei usu, et see on kasvaja, sest see oleks nagu roide küljes. Aga tundub selline kahtlane. Nimetissõrme otsa suurune kõva muhuke, nagu deformeerunud roie.

Sellel rinnal on ka venitusarmid. Teisest suurem ta ei tundu, kuid armid on ja juba pikemat aega. Ma ise mõtlesin, et need on tingutud sellest suurest kaalu langusest ja sellele järgnevast suurest kaalutõusust. Vahest mulle tundub, et rinnad on esimesed, mis annavad märku kaalumuutusest.

Sellel ja järgmisel kuul ma arsti juurde ei lähe. Võib-olla vaatan mõnda vabat aega oktoobrisse ja võib-olla siis lähen. Kuid võib-olla ma ootan ja uurin veel, püüan endale selle rinnavähi asja selgeks teha.

Aga võib-olla ma ei lähe üldse arsti juurde. See on ka üks variant… Kunagi ma mõtlesin, et kui mul on kasvaja, siis ma ei räägi seda kellelegi ja ei ravi ka. Kaon vaikselt ära. Noh, üks hetk läheb asi nii hulluks, et saadakse teada ja siis jään teiste kaelale hinge vaakuma. Loodan, et see periood jääb lühikeseks. Kui ma kogu tahtejõuga endast maksimumi võtan, siis voodisse jäädes peaksin ma üsna otsas juba olema.

Igatahes praegu on plaan selline, et ma ei tee enne oktoobrit mitte midagi. Eiran seda asja. Nagu poleks olnudki. Ja oktoobris vaatan edasi, kuidas mul emotsioonid on ja mida ma siis mõtlen.

Miks ma selle siia kirjutan? Ei ma ei oota kaastunnet, lunimist, palumist, ahhetamist… Mitte midagi ei oota. Panen selle enda jaoks. Et kui see peaks ikkagi vähk olema, siis olen pannud maha esimese märgi, mil ma seda aimasin (teadvustasin). Et koguprotsess saaks ikka algusest peale kirja. Mul on siit parem seda leida, kui kusagilt oma päevikust. Neid on varsti mul juba kümme ja paksult täis kirjutatud ning sealt on juba raske infot leida.

Päevikust leidmiseks pean teadma juhtumise kuupäeva, esmalt aastat, siis saan paika, mis päevikust otsida ja siis kuu ja siis kuupäev. Mõnel aastal olen kirjutanud kaks paksu päevikut, mõnel aastal on iga kuu kohta üks kirjutis… Igatahes, väga raske on sealt midagi leida.

Kuid ma usun, et ma taas mõtlen ja reageerin üle. Minuga ei juhtu nii hulle asju. Vähk on natuke liiga suur ja raske haigus, et mina seda põdema hakkaks (et see mind tabaks). Ma olen ju väike inimene.