Minny toimetas natuke

Eile ostsin sahtlitele uued liugurid. Selgus, et kruvisid ei saa kaasa. Käisin ostsin K-Rautast siis kruvid. Tulin koju ja süvenesin tõsisemalt asjasse, selgus, et kruvisid on kahte erisuguseid. Ühed, mis lähevad sahtli sisse (peenikese, tiheda ja madala keermega), neid ostsin varuga ja teised, mis käivad n-ö kapi seina sisse (sügavama, teravama ja harvema keermega), neid ei ostnud.

Hakkasin siis esimest sahtlit paigaldama, selgus, et tüüpiline saepuruplaadi kapp, augud olid suureks läinud, seega kruvid ei seisnud sees. Egasmidagi, kunagi nägin, kuidas isa tikuga täidi taburetile jalgu alla pani. Sama teema oli ka mul.

Panin siis ka, tikke sinna auku ja surusin kruvid sisse. Teise sahtli jaoks mul õigeid kruvisid ei jäänud. Seega püüdsin tiheda keermega (lameda otsaga), kruvi sisse kruvida. See oli raske töö. (Selline tunne tekkis, et teen sitast saia.) Sahtli kruviaugud olid ka suureks läinud, sinna panin paberit vahele ja panin kruvi sisse. Jäi püsima, kuid ma arvan, et ega see kaua nii ei kesta.

H tahtis mind aidata, aga tal polnud tol hetkel aega ja ta nägi, et ma tahan ise teha, seega lasi ta mul rahulikult tegutseda. Õhtul vaatas mu töö üle ja ütles, et olen hästi hakkama saanud. Ma ütlesin, et see on ajutine, et varsti laguneb ära. Plaanin uued õiged kruvid osta ja need puidust punnid nendesse aukudesse. Ta ütles, et tal on kõik olemas maal, lubas mulle tuua ja sahtlid korda teha. Kuid seda vist siis, kui need ära lagunevad. Minugi poolest.

Sain siis sahtlid paika. Seda ma olen ka juba peaaegu aasta osta plaaninud.

***

Kassipuuri lammutasin ka ära. H-l on IKH näpitsad (kvaliteetne tööriist). Võtsin selle, H küsis, et mida ma tegema hakkas. Ütlesin, et lammutan kassipuuri ära. Ta hakkas ütlema: “Ära sa..” Ma kohe selle peale: “Ma ei lõhu neid näpitsaid ära, need on ju IKH omad, see on profitööriist.” Ta ütles, et ega ta näpitsate pärast muretse, et pigem minu käte pärast, et ma neid ära ei lõhuks. (Ma ei saa aru, miks need mees-olevused koguaeg mu kätepärast muretsevad ega need ole ju kristallist, et neid peaks niiviisi hoidma.) Ja siis H lisas, et need näpitsad pole BMW, see on ikkagi profitööriist. Siis ma ütlesin, et BMW on ka profitööriist, et iga amatöör sellega sõita ei oska.

Selle BMW-ga on see asi, et tal on Audi ja ta on Audi tulihingeline fänn. Aga ma räägin koguaeg oma vanast kolmesest BMW-st, kuidas ma sellega külgees libisesin ja kui äge see ikka oli. Siis jäi mulle silma, et kolmese BMW saab ka 400-500 euro eest juba (1993.a). Ütlesin H.le ka. Siis ta ütles, et jätte sa oma BMW-ga.

Ma siin parandan sahtleid. Pärsi äge oleks omada vana autot ja seda nokitseda. Teeksin ise naiste sukkpüstest ja epoliimist rooliotsad ja puksid. Nätsu vahele, käib kah.

Aga sama. Kui osta 400-500 eurone BMW, kas sellel enam sõitmiseks ressurssi ongi. Vast sellepärast müüaksegi, et auto on jõudnud sellisesse kulumise faasi, kus tuleb hakata tegema võikseid investeerinuid. Kuid sellise auto ostaks vaid sõitmiseks. Ja kui enam ei sõida, siis vanarauaks.

***

Teine suur asi, mida ma olen juba väga kaua aega edasi lükanud on mu nägemine. Reedel panin nägemise kontrolli aja kirja ja täna käisin ära. Sain läätsed ja tellisin klaasid ja ostsin uued prillid. Ega ma eriti kaua prilliraame ei valinud. Taaskord saan üllatuse osaliseks, kui neile järgi lähen. (Müüa ütles maagilised sõnad: “Need värvid sobivad Teile hästi, see roheline ja must.”) Ja kohe valisin need prillid. Taas jäid need moodsad suured raamid proovimata. Olen nii mõjutatav.

Igatahes. Panin läätsed silma. Kartsin, et see on hullem. Olen videosid vaadanud ja hullult kartsin. Aga täitsa ok. (Usun, et saan ka laseroperatsiooniga hakkama, selles mõttes, et suudan ära kannatada. Olen ka selle kohta lugenud. Päris hirmutav asi ikkagi.)

Aga jah. Need läätsed. Ma sattusin nii vaimustusse. Ma nägin ilma prillideta ja neid läätsesid ei tundnud üldse silmas. Koju tulles silmad kuivasid ja üks lääts hakkas silmast ära tulema. Siis mu vaimustus natuke lahtus, aga ikkagi.

Kõik asjad tundusid läätsedega hästi suured. Läksin Rimisse, vaatasin, et banaanid on nii megasuured, et jõuan vast pool banaani korraga süüa. Kõik piimad ja muud pakid ka… Vaatasin oma spordi-jooki. Nii suur, kas väiksemat ei olegi. Vaatan pakendi pealt 0,5L nagu ikka. Siis sain aru, et läätsed teevad seda. Või noh, usun, et prillid teevad asjad väiksemaks. Prillidega muutus mu käekiri ka nii pisikeseks, et teised alatihti kurtsid, et miks ma nii väikselt kirjutan.

Aga ikkagi oli fantast-tunne nende läätsedega. Ma nägin liiklusmärke, nägin reklaame lugeda, nägin inimeste nägusid. Nägin hinnasilte poes… Vaatasin end kodus peeglist. Ma olin nii kummaline ilma prillideta. Varem ma ei näinud ju. Ilma prillideta olin udune kuju, aga nüüd nägin end selgelt ilma prillideta. Tundusin selline vana ja väsinud näoga. Hädasti oleks vaja olnud make-up’i.

Nüüd võtsin ma need läätsed silmast ära, sest silmad muutusid kuivaks ja väsisid, pilt hakkas häguseks muutuma ja see parema silma lääts hakkas silmast ära tulema. Loodan, et ma neid ei unusta kanda. Nädala sees ma neid vast ei kanna, kuid nädalavahetusel ma ikka püüan need silma saada.

Minu esmane vaimustus läätsede üle on üle läinud, kuid ma ikkagi olen rahul, et ma neid proovisin, et mul on võimalus neid kanda. Vaatab, mis edasi.

Tegelikult olen ma täitsa tubli olnud. Olen teinud väga palju väga kaua edasi lükatud asju ära… Eile küll kirusin ennast, et olen nii palju aega raisanud ja mitte midagi kasulikku pole teinud.

Täna mõtlesin, et iga nädal tuleks teha üks puhkamise päev. Selline päev, kus ma lihtsalt lesin, loen raamatut, koon, joonistan. Selline ilma kohustusteta päev. Puhkamine on ju loomulik nähtus, seda võiks ju ikka endale lubada. Isegi minusugune inimene, kes püüab elada kaks aastat ühe aastaga.