Lahkumineku valu? Armukadedus?

R ütles, et ta sebib ühe tüdrukuga loodab, et tuleb midagi tõsist (naine ja lapsed jne). Ma tean, et ta mind ei armasta. Ta ütles seda. Mina vist ikka armastasin. Ma ei tea. Ma nagu polnud üldse selleks valmis.

Olen nii läbi. Nagu elaksin taas lahkuminekut üle. Raske on. Püüan end tegevuses hoida. Ma hakkan juba armastust ja armastamist vihkama. Miks seda üldse vaja on. Miks ma ei võiks lihtsalt eksisteerida. Tahan olla tundetu robot. Ma ei taha enam pettuda ja haiget saada.

R oli inimene, kellega sain vabalt rääkida. Ta oli eriline inimene. Ma pole leidnud teist sellist inimest, kes kuulaks ja oskaks kuulata. Kes ei taha mind muuta ega õpetada. Lihtsalt kuulaks.

Ma võiks ju R-ga rääkida. Öelda, mida ma tunnen, aga milleks. Võib-olla seda ta ootabki. Tahab, et ma teda kummardaks ja jumaldaks jne… Kui temaga räägiksin, siis tunneks ta end nii suure ja tähtsana ning mina tunneksin end taas tikutopsi suuruse mõttetusena.

Pealegi ei viiks see vestlus mitte kuhugi. See oleks üks suur ebameeldivus.

Igatahes. R-st pean ma nüüd eemale hoidma ja kui ma vaid suudaks kekskenduda koolile ning endale. See oleks supper. Pean ennast 100% töös hoidma. Vähem mõtlema ja rohkem tegutsema.

Ma saan üle. Tahan saada. Mul pole teda vaja. Mul pole kedagi vaja. Mul on vaja vaid ise-ennast.

Seega. Pea püsti, elu läheb edasi ja mehed on sead. Ma vihkan neid kõiki. Ei taha lasta mitte ühtegi endale lähedale… Äkki võtangi endale hoopis naise. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>