Mis toimub?

Selle lause õpetasin ma oma hoolalusele. Või noh, mägimisel juhtus tihti, et ma seda kasutasin, kui nt autod mäe otsa sõitsid ja sealt vaatasid “Mis toimub?”. Ja põnnile jäi see külge. :D

Igatahes. Ma ei tea, mis toimub. Kõik kisub kiiva. Kõik on nii halb. Tegelikult ei ole päris kõik halb, mõni hea asi on ka.

Ma ei tea, kas asi on selles, et vaikselt läheneb mu sünnipäev ja seetõttu hakkab kõik allamäge minema. Ma ei kujuta ette, kui halvaks kõik läheb mu sünnipäevaks. (Olen vaikselt mõelnud, et see oleks ikka päris “tore” (tippude tipp), kui oma sünnepäeval kuulen, et mul on vähk-kasvaja ja elada pole enam palju. Ja siis järgmisel sünnipäeval laman haiglas ja olen torudeküljes, vaevalt hingamas.) Fantaasia on mul hea.

Igatages. Sain teada, et õppetoetuse puhul lähevad arvesse eelmise aasta sissetulekud ja ma käisin ju eelmisel aastal tööl. Seega, ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, saan ma sellel aastal toetust lausa 75 EUR/kuus. Jah, just nimelt 75! Ma arvestasin 220 euroga. Kuradi ebaõnn ikka.

Siis see armuvalu-draama. Ma ei tea, mis minuga toimub. Ei tea, kas hakkangi oma blogi risustama oma tunnetega. Aega ka nagu pole… Mõtlen veel.

Siis täna saadeti juba esimese loengu materjalid. Täina toimub esimene loeng. Koduseid töid on 5-6. Ma juba kardan. Esimese koduse töö tähtaeg on 15.september. Mul pole õrna aimugi, mis koduseks tööks on. Olen paanikas, sest mõtlen üle.

Mõtlen perioodile 8.-30. september. Siis olen ma tööl (lapsehoid) ja koolis. Seega kell 5 ärkan ja sealt kooli ja koju saan kell 20 või 21, siis kassile söök, ise ka võib-olla tahan süüa ja siis hambad pesta ja magama. Kuna ma õpin ja neid koduseid töid teen, ma ei tea. Vahel see laps ei taha magada, vahel jääb magama alles, siis kui mul tuleb juba minna. Paanika, paanika, paanika.

Olen stressis ja ülinegatiivne, melanhoolne, kurb. Tohutu tunnete virr-varr. Ja hakkasin kuulama kurba lugu Mia “Mul andesta”. Õnneks ma toinusin ja maandusin Terminaatori lugude peal. Esmalt “Kõik mis ei tapa”, siis “Ajateenija” ja siis “Inetu”… Nätuke sain indu juurde.

Aga ma olen üsna külm ja jõuetu, aeglane. Täielik masendus.

Mõtlesin, et kust ma leiaksin sellise hästi motiveeriva ja toetava blogi või sõbra või midagigi. Aga ei suutnud välja mõelda.

Siis mõtlesin, et äkki ma püüan siis ise midagi sellist teha. Et kui kellelegi veel selline suur tagasilangus on, et äkki leiab minu mõtetest tuge või  midagi.

Igatahes. Esmalt mõtlen ma nii, et mul tuleb täna vaid sinna kooli õigaks ajaks kohale minna ja lihtsalt olla seal. Mitte midagi muud, lihtsalt olla. Kui igav hakkab, siis võin ju konspekteerida ja uurida… :D

Ja koduste tööde pärast ei saa ma ju paanitseda, sest ma ju ei teagi, mis need on. Veel on väike võimalus, et tegu on huvitavate ja mulle jõukohaste töödega.

Nende raskete nädalate pärast ei saa ma ka väga põdeda, sest need pole veel käis. Las nad esamlt jõuavad kätte ja kui ma juba tean, mis toimub, siis saan ma ka edasi mõelda, sest võib-olla mööduvad need lihtsalt ja muretult. Pealegi, praegu ongi vaja end tugevalt töös hoida, et ma sellele Tartu R-le ei mõtleks.

Seega, üks samm korraga ja vähem mõelda ning rohkem tegutseda. :D

Kõige hullem asi, mis saab juhtuda seoses kooliga on see, et ma ei läbi mitte ühtegi ainet ja mulle ei jää mitte midagi külge. Aga kui ma loengutes osalen ja annan endast parima, siis on selle stsenaariumi tõenäosus üsna väike.

Tartu R-ga. Kõige hullem asi, mis saab juhtuda on see, et ma mõtlen talle ja haletsen ennast ning löristan nuttu. Seda võib juhtuda ka avalikes kohtades. Aga noh jah. Mis seal ikka, elu läheb ju edasi ja kui ma Eestis teen oma margi täis, siis tulebki (ongi põhjust) kuhugi kaugele-kaugele sõita (nagu Evelin Ilves tegi). :D Terve maailma on mulle valla ja minu jaoks on ka kuskil keegi, kuid ta laseb end kaua oodata. Ega mul polekski praegu tema jaoks aega. :D

Jah, Tartu R-ga saab veel see stsenaarium tekkida, et ma hakkan talle kirjutama ja helistama ja sõnumaid saatma. Jooksen Tartusse… Ühesõnaga, käin ja kummardan teda ja lasen (lausa anun, et ta mind ära kasutaks)… Kuid kuna ma olen üsna kangekaelne ja ma suutnin öelda oma eksile, et ma teda ei armasta. Suutsin seda teha nii külmalt ja tõetruut, et ta jäi seda ka uskuma. (Tegelikult ukse sulgudes hakkasin ma nutma ja ei suutnud kuidagi lõpetada. Kui ta oleks tookord tagasi tulnud või keeldunud lahkumast, natukenegi kauem vastu pidada, siis ma oleksin tema ees lamanud, oleksin olnud kalts.) Seega, usun, et selle väikse armumisega saan ma hakkama. Võib-olla polegi see armumine, võib-olla on see lihtsalt ehmatus, sest ma eeldasin, et ta ei leia endale kedagi, sest tema nõudmised naisele olid nii kõrged. Ta veel tuletas mulle meelde, et kui me endale kedagi ei leia (ja toonitas, et tema ei leia) siis olevat ma lubanud, et me rajame suhte… Ja nüüd ütles, et ta sebib kellegagi (ma ei tea, mis see täpne termin oli), sest oma äkilisuse tõttu, kustutasin ma kõik sõnumid seoses temaga ära. Ma olen juba natuke arenenud, sest ma ei blokkinud teda Skypes, ega kustutanud teda oma sõbralistist FB-s. :D Igatahes, see uudis oli mulle šokk.

Asja teeb raskeks see, et iga kord kui mul mure oli või midagi vaja oli, siis võtsin ma temaga ühendust. (Kord kuus, kord kahe kuu tagant.) Aga kui tal on tüdruksõber, siis ma enam nii ei tohi teha. Parem kui ma üldse temaga ei suhtleks. Seega tuleb hakata ise oma asjadega tegelema.

Alustasingi seda juba. Venna käest küsisin arvuti-hooldamise nõu. Sain juhised, planeerisin reedeks selle. Tarus käies ma ikka võtsin R-ga ühendust, kuid nüüd võin ma ju rohkem oma vennaga koos olla ja rääkida. Perekondlikud sidemed ongi tugevamad kui üks kõik mis muud sidemed.

Nii.. nüüd olen ma hakanud suhtlema ka ühe teise R-ga. Tallinna R, aga ma arvan, et temast saab nüüd R2. Olen temast põgusalt rääkinud, vihjamisi. Ta sai ise aru. Ma püüan enam mitte nii teha. Aus oleks, et ma ütleksin talle otse, kui miski häirib või midagi. Selline selja taga blogitamine pole ilus ja olen sellist käitumist alati vihanud. Püüan end parandada.

Ma tahan olla julge, aus ja otsekohene. Eks ma vaikselt liigun selles suunas. Mul ju terve elu ees, et areneda. Kuhu mul ikka kiiret on. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Mis toimub?

  1. Roland kirjutab:

    Mu telepaatilised võimed ütlevad, et Tallinna R eelistaks tähekombod “BJ” R2-le. Võin ju ka eksida, seega tasub üle küsida…

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ok, püüan sellega arvestada. See BJ kombinatsioon ei seostu mulle millegagi, seega on seda raske meelde jätta. Aga annan endast parima.

  2. Roland kirjutab:

    Boriss Jeltsin noh, mu suur iidol :P

    OK, võb-olla halb tähekombo, sest kõlab nagu…jah.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>