Teadmised on nagu põhivara

Otsisin sobivat rubriiki ja nägin, et mul on ka unenägude rubriik. Täna nägin veidraid unenägusid, aga neid ma ei hakka siia kirjutama. Las need olla.

Aga jah. Mõtlesin, et mis mul olemas on. Ikka kurdan, et riik annab nii vähe toetust ja koolis nõutakse nii palju, et tööl ei jõua kooli kõrvalt käia jne… Aga, ma saan ju tasuta õppida. Minu kolmas semester juba käib. Noh, ma ei tea, kuidas see kujuneb. Kui ma kõikidest ainetest läbi kukun, siis tuleb mul see kolmas kinni maksta ja neljandat ma siis ei alustagi.

Kuid kaks semestrit olen ma saanud tasuta. Üks EAP maksab 50-55 EUR ja iga semester on 30 EAP-d. Lisaks veel õppeaasta alustamise tasud või semestri alustamise tasud või ainete deklaratsiooni tasu. Igatahes, veel igasuguseid tasusid.

Ma olen saanud 60 EAP-d tasuta. Ma ei hakka seda rahasse ümber arvutama. See on väga suur summa.

Siis ma mõtlesingi, et nuriseda ma ei saa. Riik on mulle andnud ju teadmised ja mitte odavad teadmised. Noh, ma olen pidanud ise ka pingutama, kuid raha ma pole nende eest maksma pidanud.

Siis ma mõtlesin, et mis asjad need tedmised on. Mõtlesin, et pean pärast kooli need teadmised rahaks vahetama. Siis mõtlesin, et teadmised jäävad mulle ju alles, ma ei vaheta neid millegi vastu.

Ja siis mõtlesingi, et oma teadmistega hakkan ma raha teenima. Seega ongi mu teadmised nagu põhivara. Põhivara amortiseerub, vananeb. Minu teadmised ka. Tuleb juurde õppida, täiendkoolitustel käia. See oleks siis põhivara hooldus ja remont.

Täitsa uskumatu kui mugavaks võib inimene ikka muutuda. Siin kohal tuleb mulle meelde näitleja Marilyn Jurmani avastus pärast seda suurt rattamatka (kusagil Hollandis), mille ta tegi. Ta ütles, et tahab uuesti sellisele rattamatkale minna, sest pärast seda katsumust oskad hinnata seda, mis sul on. Pärast niiskes telgis, märgade riietega ja nädal-aega pesemata magamist oskad sa lugupidada igasugusest voodist ning pesemisvõimalusest.

Mina siis täna avastasin, et pole mul sellele riigile midagi ette heita. Jah, toetust saan vähe. Sellest ära ei ela, kuid ma saan tasuta päris hinnalise (rahalises mõttes) põhivara. See on nagu kalamehele õnge andmine.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei usu, et see tasuta-õppe asi just kaua kestab. See on samasugune ressursi raiskamine nagu Tallinna tasuta ühistansport. Kodanikuna on mul hea ja mugav. Kuid finantsalal õppiva inimesena ma ei näe sellistel asjadel pikemat perspektiivi. Ja mida rohkem ma vaatan Tallinna majandusaasta aruannet (millest ma leidsin suure vea, n-ö tutvustavas osas), siis seda vähem ma näen sellel linnal tulevikku (praeguse poliitikaga).

Ja Eesti riigi osas pole mul ka usku. Jah, täna on mugav ja hea. Aga tänaseid võimalusi lihtsalt ei ole võimalik tulevikus lubada. Riik ei maksa mulle pensioni, ma pean ise hakkama saama. (Vanaemaga vesteldes tuli välja, et tema vanemad ei saanud ka pensioni. Elasid ära. Nad müüsid piima. Ma pean midagi muud välja mõtlema, sest mul pole lehma ega maatükkigi.)

Ma ei näe hetkel ühtegi võimalust, kuidas riiki raha juurde tuleks. Riik on rahast tühjaks voolamas ja need, kes seda juhivad on juba ammu rahva raha eest endale sooja koha välismaal sisse seadnud. Kui asi läheb hapuks, siis neil on koht olemas, kuhu minna.

Nagu näha, siis vanad olijad on juba lahkunud laevast (Ansip, Lauristin…). Ei tea, kas uppumine on lähedal või on veel ressursse, et 5-10 aastat veel ulpida?

Kui ma arvan, et tasuta õpe kulutab riigirahakotti augu, siis miks ma seda võimalust kasutan? Miks ma midagi selle vastu ei tee. Seda sellepärast, et ma sain väga valusalt tunda igale heateole järgnevat karistust. Inimesed on julmad ja nad ei hooli. Ja nagu öeldakse, tugevad jäävad elama. Noa võttis ka oma laeva tugevad isendid, mitte ühtegi haiget lõvi, mitte ühtegi vanurit… (Juba piiblis jäid vaid tugevad ellu.)

Seega tuleb võidelda ja ronida kasvõi üle laipade. Kui on soov elada, siis tuleb seda teha ja kõiki võimalusi kasutada. Seadust ei riku, tahtlikult kellelegi haiget ei tee, kuid pakutud võimaluse võtan ma vastu, isegi siis, kui ma näen, et pakkuja teeb sellega endale kahju. See on elu.

Sest kui ma pakun ja teadmatusest endale kahju tekitan, siis ei aita mind keegi ning lastakse mul endale kahju tekitada. Nt see (arvatav) narkomaan, kes küsis bensiiniraha ja ma andsin oma viimased 4 eurot talle. Olukorra sunnil vendade eest hoolitsemine, siis perekonna esindamine (15-aastasena) lastekaitse ametis, et saada tasuta koolis süüa. Pärast seda, sain mina ja vennad tasuta süüa, aga vanematelt sain sõimata, et miks ma läksin ning miks ma lasin oma vanematest nii halvasti rääkida…

Neid asju on veel, aga ma ei hakka oma tuju sellega nullima. Need ajad on nüüd möödas ja edaspidi püüan olla targem ning vähem hoolivam. Kui ei hooli, siis ei saa miski ega keegi ka haiget teha.

Rubriigid: Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Teadmised on nagu põhivara

  1. roland kirjutab:

    küll Sa oled parlju kirjutanud :) . Kui arvuti taha saan, on palju catchida järele…

Leave a Reply to roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>