New York, New York, kas sa ootad mind?

Lugesin huvitavat artiklit. http://tarbija24.postimees.ee/2912147/new-york-new-york

Nätuke sain aimu, mis mind seal New York’s ees ootaks. See artikkel tõi mind natuke reaalsusesse ja näitas probleeme, millega mul tuleks enne sinna minekut tegeleda.

Aga päris maha ma seda New Yorki minemise mõtet ka ei pannud.

Esimene reaktsioon oli see, et ma ei saa hakkama. Ma olen arglik ja üksi suures linnas ja keelt ka ei oska.

Samas ma tunnen, et see linn on nii minu koht. (1) kõrvaklappidega linnas kõndimine, (2) lähedaste suhete loomise vältimine, (3) oma tunnete varjamine, (4) oma probleemide varjamine, (5) näo tegemine, et kõik on hästi, (6) probleemidest rääkimine siis, kui need on ületatud (n-ö kangelase lood)… See oleks nii minu koht.

Aga hirmu teebki see kaugus kodust. Keele barjäär ja see, et tuleb tohult pingutada. Kas ma ikka suudan seda. Olen ju väike arg hall hiireke. :D

Samas. Tallinnasse tulin ma ka täitsa ise. Siin ma ka kedagi ei tundnud (ega praegusekski pole ma sõprusringkonda endale suutnud luua). Kuigi jah, keel oli mul selge. Vene keel mitte, kuid olen selles linnaosas, kus saan oma keelega hakkama. :D

New York’s oleks mu plussiks mu elulugu. Ma suudaks selle nii dramaatiliselt esitada. (Olen draama-kuninganna.) Oleks vaid vaja veidike julgust ja suurt soovi ning mingit tegevusplaani… Varvas tuleks uksevahele saada.

Aga jah. Esmalt tuleb mul kooliga kuidagi hakkama saada ja siis reservi koguda ning siis alles vaatan edasi.

Praegu keskendungi ainult koolile. Mul on vist juba depressioon. Igatahes, kõik liigesed on nii kanged, keha tundub nagu tinast, mul on kõigest suva. Ma ei pabista. Mulle öeldakse, et pean referaadi tegema. Pean mingi 40 lk-se teadusliku artikli läbi lugema ja siis 10-15 lk-d tegema kokkuvõtte ja infi juurde otsima. Aga mul on suva. Vaatab, mis saab.

Magada ma ei saa. Hommikul ei saa üles. Lihtsalt ei viitsi. Leian must-miljon vabandust, miks magada kella 7-ni või 8:30-ni.

Vast läheb asi paremaks. Ma väga loodan seda. Järgmised nädalad saavad olema nii kiired ja töised, et vaevalt siis mul aega on depressioonitseda. Ja siis jääb magamiseks ka nii vähe aega, et ma kujutan ette, et nagu ma voodisse kukun, nii ma magan ka. Vähemalt unega ei tohiks probleeme olla. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>