Väsinud olen

Ärkan kell 5:00 ja koju jõuan kell 21:00 või 22:00. Vahel jään magama alles 00:00 ajal. Teisipäeviti joon energiajooki ja kolmapäeval on energiajoogi tagajärjed (olen nii väsinud, et püstiseistes kipub silm kinni vajuma).

Õpin, püüan õppida igal vabal momendil. Veel on neid õppimise vabu momente, nt WC-s istudes, bussile joostes ja bussis 10,4 kg-se kotiga toruküljes rippudes… Aga kui asu olla, siis ei jaksa enam. Ma tahan puhata ja mängida. :D

Vaatan, mis sellest välja tuleb… Lootsin, et järgmine nädal jääb mu viimaseks, aga üks nädal tuleb veel.

Kui nüüd päris aus olla, siis täna oli mul sellest tööst küll kopp ees. Aeg läks kiiresti ja tööle läksin rõõmsana, aga… Laps on jälle haige. Tal on nohu ja nüüd on veel köha ja väike palavik. Laps on kohaga varem ka haiglas olnud, st asi läks hulluks. Nüüd on vanemad nii kartlikud.

Hommikul loeti ette, mis rohud tuleb anda, mis aparaate kasutada, kraadida jne… Ja kell pool kaks helistati, andsin ülevaate. Sain just kõik need protseduurid lõpetatud, pluss laps söödetud (haigena on ta nii jonnine, et pidevalt tuleb keelitada ja meelitada..). Igatahes, siis küsiti imestunult, et laps ei magagi veel…

Minu esimene reaktsioon oli see, et laps ei tohtinud välja minna, toas ei ole ju eriti võimalust energiat kulutada, kusjuures öeldi, et las ta vaatab arvutit, kui ta tahab. Lisaks veel nii palju protseduure… Ja siis loodetakse, et ma panen ta kell 12 või 13 magama. Isa sai kodust liikuma alles kell 10. Kaks tundi mängimist ja magama? Ma ei saanud aru. Olin segaduses. Omast arust olin ma väga tubli ja igati graafikus…

Tundsin end taas nii läbikukkununa ja näruselt. Püüa, mis sa püüad, aga ikka ei sobi…

Aga siis hakkasin mõtlema, et see pole minu mure. Ma tegin kõik ju nii hästi kui suutsin. Kui ei sobi, siis otsigu keegi teine või andku täpsemad juhised. Nad pole öelnud täpset kellaaega, millal pean lapse magama panema. Ja kui olekski, siis ma võin ju selle energia-jänku sinna võrevoodisse tõsta, aga ega ta ju magama ei jää kui und ei ole…

Lõpuks jõudsin selleni, et mõtlen üle. Mehed ju ei mõtle, nad lihtsalt ütlevad. (Vahel olen ise ka lihtsalt öelnud ja kogemata kedagi solvanud, kuigi ma pole tahtnud seda teha. Lihtsalt hetkeemotsiooni ajel midagi öelnud. Ja absoluutselt ilma igasuguse tagamõtteta.) Arvan, et lapse isal polnud ka mingit tagamõtet ega etteheidet mulle ja minu tegevusele. Või kui oli, siis öelgu otse. Ma ei hakka ridade vahelt mingit sõnumit otsima. Mul on palju olulisemat teha kui see.

Nagu Sa näed, siis siin on palju vigu. Olen täiega väsinud. Aga tahtsin need mõtted peast ära panna. Panin need siia.

Mul on vaja veel ühe kodutöö tekst printida, et homme vabamal momendil seda siis tegema hakata. Siis veel failid arvutisse tõmmata. Kõik muu jääb jälle homseks või selleks ajaks kui mul vabamat aega tekib.

Ohhh… Ma nii lootsin, et järgmine nädal jääb viimaseks… Kõik kuidagi kuhjub ühte kokku. Seda referaati ma vist ei saagi valmis. Kuid ma siiski püüan…

Meil on vist H-ga mingi võistlus. Ta hoiab oma last päeval (ta laps on ka haige, nohune) ja öösel on tööl. Ma alustan päeva kell 5:00 ja kodust lahkun kell 7:00. Tema kell 7:00 veel magab ja kui koju tulen, siis näen, et ta on lapsega siin olnud. Mu lauake on pahupidi ja tema tuba on natu sassis. Kuid tema saabumist ma ei kuule ega näe. Tuleb nii öösel. Vaatame, kumb kauem vastu peab. :D

Mina vist pean oma energiajoogi kogust suurendama. Muidu vist ei jaksa.

Ilmselge, et oli mu eks, mis ta oli ja tegi ta, mis ta tegi, kuid kõige suurem vaenalene ja enda häsitaja olen ma ise. Nii palju kui ma end piinan, koorman, vihkan, ei suuda seda teha vist mitte keegi…

Ahjaa… Ma olen ikka kalk inimene. Täna üks väike tüdruk jooksis (6-7 aastane) ja kukkus päpselt minu ees. Mitte üks närv ei liikunud mu näos. Ta jäi maha istuma ja hakkas nutma. Ma isegi ei mõelnud, et temaga võis midagi juhtuda. Üks vanem naine läks tema juurde ja küsis, et kas kõik on korras ja, kas ta saab oma vanematele helistada jne…

Siis ma analüüsisin oma tegevust/tegevusetust… Ma automaatselt nägin ise-end seal. Kui ma kukkusin, siis tõusin ma püsti ja vaatasin, mida teha saab. Kuidas varjata musti sukke. Ja kuidas sealt kiiresti minema saada ja see ebameeldiv olukord unustada.

Teises klassis käies, pani üks poiss mulle jala ette ja ma kukkusin. Ma mäletan, et ma vihastusin ja soovisin, et tal väga halvasti läheks. V-b tuli pisar silmi, v-b mitte. Aga kellelegi ma rääkima ei läinud. Kui üks perekonna tuttav küsis, kuidas koolis läheb, kas meeldib, siis ma ütlesin, et üldiselt meeldib, aga et üks poiss pani jala ette ja ma kukkusin, et see mulle ei meeldinud. Ta siis ütles, et ju ma meeldin sellele poisile… Ja sinna see ka kadus.

Seega… Kui ma nägin seda tüdrukut seal maas, siis ma mõtlesin, et kui ta on saadetud üksi kooli, siis saab ta ka selliste asjadega üksi hakkama… Aga kui ma kujutasin end kõrvalt, siis oli mul küll piinlik, et temalt ei küsinud, et kas kõik on korras. Ta võis ju luu murda, mõnel on luud nõrgad ju…

Ma tean, et eestlastele heidetakse ette, et nad ei hooli. Et inimene lamab maas ja siis ei minda tema juurde. Aga mina ei tee seda. (Ja ülekohtu puhul, kui kedagi kiusatakse, siis ma ka ei julge veel vahele minna. Aga ma püüan muutuda.)

Täiskasvanud inimeste puhul ma ei lähe lamava inimese juurde, sest äkki on ta narkomaan, purjus… Mul ei ole musta vööd karatees, seega ei julge ega saa ma riskida. Laste puhul ma võiksin ikka uurida, mis toimub.

Ühiskond ja meedia heidab ette, et inimesed ei hooli. Aga kui ma läheksin iga maas lamaja juurde, pingil magaja juurde ja mulle tullakse kallale ning jään vigaseks, siis peaksin ma ise hakkama saama. Kedagi ei huvita, et ma hoolisin ja soovisin aidata.

Ka politsei on toonitanud mitmeid kordi, et oma eluga ei maksa riskida kangelast mängides. Esmalt tuleb tagada enda ohutus ja siis vaadata edasi… Seega on ülekohtused väited ja katsed, selle kohta, et keegi ei hooli ja keegi ei aita…

Minu arust… Inimesel kellel on mure ja kes on hädas ning kes väärib abi, see saab ka ise hakkama (nad tavaliselt ei küsi abi). Inimesed, kes ainult abi vajavadki (ei tee ise midagi enda heaoluks), need ei vääri abi…

Kui mul oleks raha ja minu juurde tuleks inimene, kes küsib raha, et lapsele uus Nike koolikott osta ja maja laenu tagasimakset maskta jne… Siis ma ei aitaks. Kui inimene pole oma kulusid viinud vastavusse oma tuludega, siis mina sellist raiskamist ei toeta.

Kui inimene tuleb mu juure ja küsib, et mas mul on vanu riideid, kotte, niite, lukke… et lapsele on koolikotti vaja… Elab väikses üürikorteris, maksab nii ja nii palju, kas ma tean, kuidas või kust saaks odavamalt, et vajadused, mis tuleks katta oleksid järgnevad… Siis on näha, et inimene on juba mõelnud ja juba astunud konkreetseid samme, et oma probleemidega tegeleda. Ja loomulikult ma aitan. Ma näen, et minu investeeringust on ka mingi kasu, see ei lähe kellegi hiigel maja ja luksuse n-ö aukude täiteks…

Olen kuulnud, et inimestel on raske ja ei saada rahaliselt hakkama ning keegi ei aita. Siis vaatan ennast ja mõtlen, et kas ma olengi siis sündinud kuld lusikas suus. Ma olen alati hakkama saanud ja ikka on olnud/leidunud inimesi, kes on mulle vastu tulnud. (Kusjuures, kugi kirjutasin, et inimesed on ebaõiglased ja omakasupüüdlikud jne… Tegelt olid paar klienti väga heatahtlikud, kui ma teenindajana töötasin… Häid inimesi leidub, kuid mina seda pole… ja enamus pole… :D Mingid eriti tugevad vist on..).

Aga selle hakkama saamise kohapealt. Kui ma abi küsin, siis ma valmistan ikka ette. Miks mul abi vaja, mis kasu saab abistaja, kui suurt abi on mul vaja… ja pärast seda ikka aidatakse. Ja ma alati arvestan, et võidakse keelduda, kellelgi pole ju kohustust. Noh, ema on mind aidanud ja temale olen ma saanud olla kindel. Seega tema puhul on mul tekkinud juba ootused…

Ja need kehvad ajad… Jah, vahel on olnud külm. Olen maganud talvel külmas toas, sest kütta ei saanud ja raamatut lugesin küünlavalgel. Raske oli, aga ma elasin üle. Sain teada, et saan ka sellistes tingimustes hakkama. Toona olin ma õnnelik või rahulolev, sest mul oli koht, kus magada. Sain ukse lukku panna. See oli turvaline. Kõik muu ei olnud, aga seal oli turvaline. Ja hommikune ärkamine oli kiire. Ruttu üles, külma veega kaenlaalused puhtaks ja riidesse… Võrreldes tolle ajaga, on tänane olukord nagu luksus. Igal hommikul soe dušš… Toona oli mul aega, mida ma küll eriti ei kasutanud. Ma istusin ja unistasin ja olin jõuetu…

Jah… Iga inimese võimalused on erinevad, võimed on erinevad, taluvuspiirid on erinevad. Ja iga eluetapp on erinev. Vahel toimuvad nii drastilised muutused, et tekib tunne, kas ma ikka olen see sama inimene, kes 5-10 aastat tagasi või olen täiesti uus inimene ja see vana Minny on nüüd kadunud. Ei eksisteeri enam…

Ok.. Aga tegelt tuleks magama minna… Kell 5:00 juba ju äratus… Silm juba plõksib ja pilt on udune… Mõned asjad veel ja siis teki alla…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Väsinud olen

  1. Roland kirjutab:

    Minny ei virise. Minny on kangekaelne naine ja saab hakkama.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Hakkama ma saan jah, aga virisen ikka. Virisen ja teen, nii see naise elu kord juba on. :D Ja kui tahan, siis virisen. Ja virisen nii palju kui tahan…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>