Hüvasti Tartu sõber-tuttav R

Ei, ta pole surnud, vähemalt minu teada mitte. Ma olen püüdnud teda oma elust kustutada vist mingi 2-3 korda juba. Aga pole nagu õnnestunud. Olen teinud kõike seda, mida eksi puhulgi, kuid ta ilmus ikka välja ja oli olemas. See oli nii kummaline, milline kannatlikkus ja taluvus tal oli. Ma ütlesin talle otse välja, et ma arvan, et ta on saast-mees, et kasutab vaid mind ära ja et ta ei leia kunagi endale naist ja ei saa kunagi lapsi jne… Uskumatu, ka sellist asja ta talus. Ma ei näinud temas grammigi solvumist, viha, pettumust, haiget saamist… See ajas mind isegi närvi, sest mitte miski ei mõjunud.

Eksi puhul piisas ühest vihasena öeldud halvast lausest, kui ta jooksin ja enam näole ei andnud. See tegi selle kustutamise protseduuri palju kordi lihtsamaks. Kui mul tekkiski tagasilangus või nõrkuse hoog, siis teda polnud olemas. Ta ei vastanud mu kõnedele, ta ei vastanud mu e-mailidele, ta ei tulnud mu ukse taha. Üks kord kui tuli, siis piisas ka korra n-ö köhatamisest, kui ta kadus jäädavalt.

Seevastu Tartu R. Ma ütlesin talle, et ma ei soovi temaga kohtuda, et ma ei soovi teda näha ega temaga suhelda. Ta ikka soovis minuga kohtuda. Ütles, et plaanib Tallinna tulla, et kui ta tuleb, kas ma saaksin temaga kokku.

Muidugi ma ei tea, võib-olla oli see vaid jutt. Samas, kui ma Tartus käisin ja temaga ikkagi ühendust võtsin, siis oli ta kohe minu jaoks olemas, kuigi ma olin eelnevalt öelnud, et ma ei soovi temaga mitte kunagi enam kohtuda ja ma arvan, et ta vaid kasutab mind ära jne…

Temas pole üldse seda trotsi ja kangekaelsust ja tagasitegemist, kättemaksu… Ta on nagu hästi kindel sõber. Kahjuks ma ei saa temaga sõber olla, teatavate asjade tõttu… Väga loodan, et leian kellegi tema sarnase ja et ma siis ei tee enam samu vigu.

Mõnes mõttes olen ma olnud tubli. Lapsik, aga minu puhul täiesti töötava, toimiva lahendusena kustutasin ma ta ära. Ma kustutasin tema telefoninumbri, kustutasin ta oma skypedest (mul on neid kaks) ja kustutasin ka Facebook-st. Minu number tal vast on, aga vahel juhtub, et minu number kaob telefonist ära. Päris paljudel on nii juhtunud.

Jah, võiks arvata, et olen kole mõrd ja “kaob” ei tähenda seda, et kaob, vaid tegelikult kaotatakse, kuid… Näiteks H telefonist kadus ka mu telefoninumber ära, kuid temal ju polnud mõtet kaotada, sest iga õhtu ma istun siin seinataga ja helistamised on temalt minule. Ma helistan talle väga harva. Üldiselt räägin oma asjad ära, siis kui ta kodus on ja niisama ma teda ei sega. Kunagi kui mul mees oli, siis õppisin ära, et meest ei tohi segada, eriti veel tööjuures, sest kui ma teda tööl segan, siis lähevad ta tööpäevad pikemaks ja seda minuga koosveedetud aja arvelt. Üldsegi, olles ise pidevalt ajapuuduses, siis ma ikka asutan teiste aega. (Muidugi vahel ma unustan end, ma ka lähen vahel puhkerežiimi ning vahel juhtub seda väga ebasobivatel hetkedel nagu nt praegu).

Igatahes… Tartu R-i kustutasin ära. Muidugi ma talle seekord seda ei öelnud. Mulle tundus ajastus selleks just õige. Ja ratsionaalselt on see õige otsus. Ajastuse osas, ta leidis endale silmarõõmu, kes pole tema suhtes ka ükskõikne. Siis sädemeid lendab ja inimestel pole teiste inimeste jaoks aega. See kestab 1-3 kuud. Pärast seda hakkavad tekkima esimesed tülid, tüdimus jne… siis tekivad väiksed tagasilangused…

Igatahes… Ma arvan, et tema kustutamisest on möödas nüüd umbes kuu. Tema pole ühendust võtnud. Võib-olla pole märganud, võib-olla pole ma tema jaoks oluline… Mina juba n-ö natuke komistasin…

Nagu võõrutusnähud. Ma satun inimestest sõltuvusse… Kummaline. Igaühel omad vead… Me kohtusime Tartu R-ga jututoas. Ja eile või üleeile nägin ma teda seal ja võtsin temaga ühendust. Muidugi ma ei avaldanud, kes ma olen. Õnneks kadus nett või miskit jooksis kokku, igatahes ühendus katkes. Ja meie veslus jäigi paari rea tasandile.

Pärast seda ma märkasin ka teda (järgmisel päeval), kuid enam ma temaga ühendust ei võtnud ja tema minuga ka mitte…

Ma jälgin oma käitumist ja püüan end suunata teistele tegevustele. Vahel on see kergem, vahel jällegi raskem… Kui ma väga tahaks, siis ma leiaksin tema numbri. Tal on see internetis või vähemalt kunagi oli… Aga ma ei hakka seda otsima. Sest ratsionaalselt on kõige parem üle saada.

Ja kui ma oma eksist üle sain, siis peaks tema (Tartu R-i) puhul see ju köömes olema. Öeldakse, et ülesaamine võtab pool koosoldud ajast. Tartu R-ga suhtlesin ma umbes aasta, seega poole aastaga peaksin ta oma peast välja saama. Eksiga olin koos 8-aastat, seega minu arvutuste kohaselt 1-1,5 aastat veel, siis ei mäleta ma teda ka enam… :D

Aga jah… Ma nüüd kasutan seda taktikat, et kirjutan üles oma tunded. Äkki siis saan need enda peast välja (või südamest) ja mul hakkab parem, kergem ning saan õppimisele keskenduda. (Miks mu peas peab alati olema mingi mees, kes takistab mõtlemist ja elamist… Mis kuradi vajdus see on… Saab ju ka ilma meheta elada, kellele seda meest ikka vaja on…) :D

Aga jah… Siit see siis tuleb…

Ma igatsen sind Tartu R. Aega on läinud nii palju mööda, et meenuvad vaid head mälestused ja sulle vigade külge pookimine on muutunud raskeks.

Mulle meeldis see, kuidas sa mind kuulasid. Ma ütlesin sulle, et kolin su tuppa koos oma kassiga, sa küsisid, millal ma seda teen, et kas sa otsid mulle teise padja… Ma ütlesin sulle, et võtan su auto, sa ulatasid mulle oma auto võtmed. Sa teadsid ju, et ma ei tee seda, aga samas olid sa ka avlmis selleks, et teen.

Ma ütlesin, sulle, et sõidan rulluiskudega sinu juurde (kell oli juba 23:00), sa lubasid mul seda teha. Kui ma helistasin su maja eest, et olen kohal, siis olid sa üllatunud, et ma tulin, kuid tulid ikka minuga välja jalutama. Siis tahtsid sa mind koju viia autoga. (Teised neiud vist seda sinult eeldasid.) Ma keeldusin, siis käisid sa välja vale, et sul on vaja linnast suitsu osta, et ühtlasi viskad mu ära. Ma ütlesin, et kui sa viitsid, siis oota mind seal putka juures, et ma peaksin rullikutega sinna jõudma umbes 30 minutiga… Ta panid auto lukku ja ütlesid, et tegelt sul polegi suitsu vaja.

See oli nii uskumatu, kuidas sa tabasid alati ära hetke kuna tuleb lõpetada. Ma ei tundud sinu puhul kunagi, et sa surud enda tahtmist või vajadusi või soove mulle peale. Sa ei tahtnud mind muuta, sa ei mõistnud mind hukka.

Sa ütlesid, et sulle ei meeldi, kui naised nutavad, et siis tunned sa, et sinuga püütakse manipuleerida. Samas mulle ütlesid sa ühel hüvastijätul, et sooviskid, et ma nutaksin, et ma näitaksin oma tundeid välja. Sa justkui andsid mulle mõista, et näin nii tugeva ja kalgina, et sa ei usu, et ma olen vüimeline hoolima.

Kummaline, et meil oli sama muusikamaitse. Kusjuures sa ei teeselnud. Sa ju ei teadnud, mis muusika mulle meeldib, kuid sinu mälupulgal olev muusika meeldis mulle enamuses. Isegi need laulud, mida sa kiiresti edasi klõpsasid, sest oletasid, et need pole minu maiste.

Kui me kohtusime seal jututoas, siis mulle meeldis see, et me ei rääkinud tutvumisest, kohtumisest. Lihtsalt avaldasime oma mõtteid. Nii palju oli meie minevikus sarnast ja nii paljudes olukordades käitusime me sarnaselt ning meil olid sarnased seisukohad… Kuid me ei teadnud üksühe vanust, kus linnas elame ja muud sellist, millega tavaliselt jututubades vestlust alustatakse.

Ma tundin end sinuga nii vabalt. Nii kiiresti kadus see hirm ja skeptilisus. Olgugi, et sa olid mees või poiss (st vastassoost)… Kutsusin sind ju poisikeseks. Sa võtsid selle omaks ja olid nii nõus poisike olema. Selles osas me ei vaielnud kunagi.

Ma ütlesin sulle, et sa ei või mind puudutada. Et sa ei või mind suudelda. Ja sa ei teinudki seda, aga ma ei tea, mis minuga juhtus. Sa suutsid alati panna mind seda enda seatud reeglit rikkuma.

Sa pidid olema sõnapidaja mees. Alguses näisidki selline (nad kõik näinad, sest alguses nad pingutavad)… Ja ütelsid, et seda enam ei juhtu, sa lubasid… Ma ütlesin, et selle mitte juhtumine ei ole sinu võimuses. Et sa ei saa takistada mind, kui ma tahan, siis ma saan ja alati olen saanud. See on see meeste nõrkus ja minu kangekaelsus ja pühandumine eesmärgile/soovile.

Ja see ongi see, miks ma ei saa olla sinuga sõber. Kahju, et nii läks… Tõesti on kahju, sest sõbrana oleksid sa palju rohkem väärt olnud, need mõned ilusad hetked ei olnud väärt sellise sõpruse võimalikkuse n-ö hävitamist… Aga see kord on juba nii, et mõnest asjad saad alles siis aru, kui seda enam pole või oled näinud tulemust. Varem polnud lihtsalt piisavalt infot kogemust.

Aga H ütleb, et maailmas on nii palju inimesi ja mehi, et alati leiab uue. Ma usun ka, et ma leian endale sellise sõbra nagu sa olid ja siis ma ei sea seda sõprust enam ohtu. Nüüd ma vähemalt tean, mida ma otsin.

Hetkel ma igatsen sind. Mulle hüvastijätud ei meeldi, seega ma ei hakka sinuga ühendust võtma, et see asi nagu selgeks teha. Las see hajub, nii ongi kõige parem. Ununeb vaikselt, siis tekib tunne, et äkki oligi see vaid uni ja tegelikkuses seda ei olnudki/ei eksisteerinudki.

Kui sa oleksid siin, siis ma seletaksin terve õhtu kui raske mul on ja kuidas ma ikka hakkama ei saa ja kõik on nii paha ja sa vaid kuulaksid. Laseksid mul rääkida ja kuulaksid. Vaatasid mu huuli, kui ma luban, siis paned käe mulle ümber. Silitaksid mu põske…

Su pilk… Sa ütlesid, et ei armasta mind, aga need põlevad silmad… See kirg kuidas sa mind vaatasid… Mulle nii tundus, et sa naudid minuga koos olemist. Naudid mu seltkonda, mu nalju, minu lähedust…

Mäletad sa seda vestlust seal autos sinu maja ees. Meie vestlused venisid alati nii pikaks… Ma avaldasin sulle oma salajase unistuse ja sa ütlesid, et sul on sama. Et sul on samad mõtted, aga vastupidi… Äkki sa oledki osav valetaja… See Pick-Up tehnoloogia valdaja kõrgel tasemel. Aga kui oled, siis oskad sa seda tõesti nii hästi, et see näib tõelisena, mitte enam näitlemise ega mänguna…

Mind hirmutaski see, et sul oli mingi võim või mõju minu üle. Sa suutsid panna mind ennast tahtma… Ma ei tea, kuidas sul see õnnestus, aga see oli kummaline… Väga vähe on neid, keda ma olen tahtnud. Kes on suutnud panna seisma mu mõistuse, ratsionaalsuse… Ega sul ka see 100%-i ei õnnestunud. Ma üsna tihti avastasin.. n-ö toibusin ja küsisin endalt, et mida ma teen.. Need olid need hetked, kui ma tõmbusin eemale ja ütlesin, et parem oleks kui sa löheksid. Need hetked kui ma hakkasin sulle halvasti ütlema ja sind tõrjuma…

Ma tegin sinuga midagi sellist, mis on igale mehele kõige suuremaks õudusunenäoks ja solvanguks. Keskmine mees ei vastaks pärast seda enam mu kõnedele, rääkimata kokkusaamisest… Aga sina… Sa ise võtsid minuga kontakti, et küsida kuidas mul läheb ja mis ma teen… Pakkusid välja variante, kutsusid mind välja, oma sõpradega, aga ma alati keeldusin…

Mis ma siis tegin… Suudlesin sind kirglikult. Lubasin sul panna oma päed mu pluusi alla. Ma ise panin su käed sinna. Ma võtsin sult pluusi seljast. Suudlesin su kaela ja kõhtu… Ja kui sa olid kuum, lausa põlesid, siis saatsin ma su koju. Tuletasin sulle meelde meie kokkulepet…

Pärast seda sa ütlesid, et nii on raske… Et ma enam nii ei teeks ja mingi aeg sa hoidusid minu n-ö “kogemata” puudutamisest, riivamisest…

Uskumatu kui kannatlik sa olid ja mida sa lasid endaga teha. Võiks arvata, et sa olid selgrootu, aga ei… Sa olid nii kuradima enesekindel, näisid sellisena… Sa ei paistnud üldse mitte selline “põrandalapp”, “treenitav”, “ori”, “käsitatav”, “käsitäitja”. Sul tundus alati olevat mingi siht ja ükskõik, mida ma ka tegin, ikka jäi tunne, et tegelikult sa kontrollid seda mängu.

Jah, mulle tundus, et sa mõjutad mind mingil kõrgemal tasandil. Sa paned mind tegema asju ja tahtma asju, mida ma üldiselt ei tahaks… Sa panid mind olukorda, arvasin, et suudan sind üllatada, et suudan sul suu kinni panna. Aga hiljem mulle tundus, et sa teadsid juba ette, et ma olen selleks võimeline ja sa ootasidki seda, et ma end tõestaksin.

Siis ma õppisingi selle fraasi, et ma suudan küll, aga ma ei hakka seda  tõestama. Mina tean, et suudan ja mulle pole oluline, et sina ka teaksid… Ja arvatavsti tead sa ka, lihtsad mängid siin lolli…

Mulle meenub vahel ka su lõhn. Sa olid alati nii värske, otse pesust tulnud. Vahel hommikuti ma tunnen seda lõhta. Mõni mees kasutab samu tooteid nagu sinagi… Igatahes, need on meeldivad hetked…

Mulle meeldis ka sinu kaisus olla, mulle meeldisid su kallistused… ja need suudlused… Alguses olid need nii supper head… Lõpuks hakkasin harjuma või tekkisid ebakõlad… Neid viimasedi suudluseid ma ei igatse, aga neid esimesi küll… Need olid senimaani kõige paremad suudlused, mis mul on olnud. Uskumatu, et see keerulise tehnika puhul kõik nagu klappis. Vähamalt mulle tundus, et kõik on nagu filmis ja kõik on nii perfektne, et enam täpsemat sünkroonsust ei saagi olla.

Aga jah… vast nüüd on viimane kord, mil ma su kustutan… Elad sa oma elu edasi, elan ma oma elu edasi. Meil on nagunii täiesti erinevad eesmärgid ja unistused… Ju see põgus aeg, koosveedetud aeg oli oluline ja nüüd on see läbi ja pidigi läbi saama, sest midagi veelgi paremat ja kindlamat ootab meid ees. Erinevate inimestega ja erinevates kohtades…

Ei tea, kui suur on tõenäosus, et me Tartus kohtume. Äkki sa lähed ikka sinna Viljandisse? Ma küll Tartusse tihti ei satu, ei plaani sattuda, kuid uued teksased soovin osta ja see koht, kust ma omale häis teksaseid ja hea hinna eest saan, on Tartus…

Kindlasti ma salamisi unistan, loodan, et me kohtuks. (Võõrtusnähud, mis muud)… :D Aga parem oleks, et ei kohtuks. Siis saan ma sellest üle, mis iganes see siis ka oli… See, mis oli, see on väga taksitav edasiliikumisel ja õppimisel.

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Hüvasti Tartu sõber-tuttav R

  1. Roland kirjutab:

    Minny, Minny, mis porri siin lastele kirjutad? :D

    Risustasin Su postkasti ka….

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    No miskit pidi ma nüüd siia vanasse asja sattusin…
    Aga sinupuhul paistab üks muster olevat: kärinal koorem lõhki tõmmata ja siis ägada selle vajutava koorma all ja torkida tagasiulatuvaid pulte…

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>