Mõttemõlgutused (tähelepanekud artiklist)

Mul pole aega olnud. Olin õppimisega nii maas, et pidin ka nädalavahetusel ärkama kell 5 ja õppisin 22-23-ni. Reedel ei tulnud õppimisest midagi välja, sest H laps oli siin ja see segas. Olin ise ka natuke närvis, et õppimine nii viimasele minutile jääb. Ja tegin vale otsuse. Alguses mõtlesin pärast tööd minna raamatukokku, aga mul oli asju nii palju (suur kommikarp töölt ja kassikonservid), et olin laisk ja mõtlesin, et kodus õpin hästi tublilt. (Mitte üldse ei õppimid.)

Täna magasin kaua, kella 8:30-ni. Lihtsalt tundsin, et eelmised päevad, nädalad olen n-ö unevõlgu ja tundus, et täna ma võin endale kauem magamist lubada. Kuigi H äratas mind kell 8:30 ja siis hakkas nokkima, et kuidas siis nii, et ma magan nii kaua, et lubasin ju kell 5 ärgata.

Eile õppisin koos ühe kursaõega. Seekord õppimine sujus. Aine oli vist põnevam või oli juba kogemus, igatahes… Ma sain ka midagi juurde. Olin kodustes ülesannetes mõned asjad valesti teinud ja mõndadele asjadele polnud tähelepanu pööranud.

Nüüd see vabandus: See kursaõde tunneb varasemaid lõpetajaid. Tal on suur tutvusringkond, sest ta suhtleb palju. Natuke sahkerdaja moodi on. Igatahes. Tal on paljude ainete varasemad kodutööd ja eksamite kirjeldused. Ma olen alati tauninud cheat‘imist, aga ometi ma natuke seda tegin.

Ta ütles mulle, mis on õige vastus ja kuidas eelmistel aastatel on seda tehtud. Ma ei saanud ju kõrvu kinni panna ja otseloomulikult ma arvestasin sellega ning nägin, et minu vastused ei klapi, siis hakkasin uurima, et milles erinevus on ja leidsin, et minu lähenemine oli vale. Olin rakendanud valet valemit.

Kõige rohkem paha tunne on mul sellest, et tuli üks inglisekeelne tekst läbi lugeda ja küsimustele vastata. Aga ma pole tervet teksti läbi lugenud. Kursaõde märkis ära, kohad, lõigud, kust ma mingile küsimusele vastuse leian. Eile siis tõlkisin neid küsimusi. Muidugi ma vaatasin, kas need vastused sobivad. Aga paha tunne on ikkagi… Täna plaanin selle artikli ikkagi läbi lugeda… Koduse töö saatsin eile öösel ära, sest mul sai sellest juba villand. Nüüd ei julge seda enam lugeda, sest kardan vigu leida, sest parandada mul pole neid enam võimalik.

***

Eile kursaõega õppides, ta pidevalt nimetas mind targaks ja end lolliks. See ajas mind kohutavalt segadusse. Ma muutusin kohmetuks ja ei osanud nagu midagi vastata. Pigem on tema tark kui mina. Ta räägib, et miks me nii lihtsaid asju õpime, et põhimõtteliselt mingitesse valemitesse numbrite sisse panemine… Ma mõtlen, et need tunduvad näiliselt lihtsad, aga ma ikkagi teen vigu ja kohselt ei saa aru. Keerulisemast asjast ei käiks mul jõud üle. Mulle on alati meeldinud lihtsad asjad. Tihti on need baasiks, et mõista keerulisemaid.

Tema ei näe teoorial, mõistetel ja nende seletusel tähtsust. Ma just neid vajangi. Mulle nii meeldis kõrgkooli esimene loeng, kus me mõisteid õppisime. Esimsel praktikal ma lootsin, et saan näha, kuidas meisteid reaalses elus rakendatakse. Ehk kuidas määrata mõistete järgi nt vara jne… Aga pidin pettuma… Homme peaks toimuma loeng, kus õpetatakse mõistete rakendamist reaalses raamatupidamises (Austraalias õpetatakse nii). Ootan väga seda loengut. Kahjuks on see inglise keeles, ma ei pruugi kõigest aru saada.

Aga jah… Igatahes… Kui ma eile terve päev kuulsin, kui tark ma olen, siis õhtuks arvasingi, et olen tark. Aga ma ei taha nii arvata. Sest tark pole ma kunagi. Mul on mingist valdkonnas mingid teadmised, aga meeletult palju rohkem on valdkondi, milles mul teadmised puuduvad või on ekslikud või valed. Seega, ma ei ole tark.

***

Siis täna jäi üks artikkel silma. Mõned tähelepanekud sealt. http://naine24.postimees.ee/2943349/13-marki-et-sa-raiskad-oma-elu (6.10.2014)

  1. See, mida sa endale sisendad, saab su reaalsuseks.
  2. «Tahan» ja «vajan». Need sõnad pole sünonüümid. Kahjuks on praegusel ajal nendevaheline piir muutunud väga häguseks. Eile kursaõde rääkis, et tal on palju riideid, et suveriided pani kohvrisse ja viis alla, aga kapp on ikka täis. Ma ütlesin, et mul on kaks suvekleiti, millest kumbagi ma suvel ei kandnud. See on see “tahan” ja “vajan”. Need kleidid pole need, mida ma “vajan”. :D
  3. Kas julged võtta riske, mis muudaks su elu paremaks? Pea meeles, et «riski» ja «kalkuleeritud riski» vahel on vahe. Igasugune riskeerimine võib olla ohtlik. Kuid kalkuleeritud riskeerimine on see, kui oled kõik võimalused läbi mõelnud ja pannud kokku kõige mõistlikuma tegutsemisplaani.

Eile õhtul magama minnes ma mõtlesin, et mis see risk on. Mõtlesin just finantsseisukohast. Kunagi olen õppinud, aga definitsioon on meelest läinud. (See oli midagi ootuste ja tegelikult realiseerunud olukorra vahe). Ja statistiliselt oli see hälve.. jne…

Aga üldisemas plaanis. See risk on huvitav asi/nähtus. Kõlab nagu midagi negatiivset, kuid samas, et elus edasi liikuda, selleks tuleks vahel riske võtta. Sest kui riske ei võta ja elada oma turvalises vatist toas, ega siis elus midagi ju ei saavutagi.

Aga jah… Sellest artiklist selgus on olemas veel “kalkuleeritud risk”. (Mulle täitsa meeldib see sõna “kalkuleeritud”, lisaks meeldib mulle “konservatiivne”, “realistlik”, “ratsionaalne”, “kaalutlev” (olen ju kaalude tähtkujust)… hetkel rohkem meeldivaid sõnu ei meenu, aga neid on kindlasti veel…).

Mõte siis selles, et neid kaalutletud riske tuleks võtta. Mitte investeerida 100% oma varast, vaid kaitsta, kindlustada tuleks see osa, mida on vaja elamiseks (need “vajan” asjad) ja investeerida see osa varast, mis kuluks nende “tahan” asjadele. Kui peab valima, st kui raha pole nii üle, et uju või selle sees… :D

Rubriigid: Midagi mõtisklemiseks, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>