Mida ma peaksin praegu tegema?

Vasus: Õppima. Te kõik teate, et Minny peab koguaeg õppima.

Mida Minny preagu ei tee?

Vatus. Minny ei õpi. Te olete mul nii hästi koolitatud. :D

Aga tegelt ka. Mul on mingi hull vajadus suhelda, end väljendada. Nii palju mõtteid ja pingeid on mu sisse kogunenud. Aga samas ma tahaks õppida. Tahaksin eksamid esimese korraga ära teha. Siis saaksin edasi liikuda ja siis teaksin, et olen õigel teel.

Tahan olla ratsionaalne. (Seda teavad vist ka juba kõik). Ratsionaalne osa minust ei usu, saatusesse ja määratusse ja woo-doo-värki ja muud sellist. Aga ratsionaalne Mina ei suuda leida n-ö kokkusattumustele seletust. Ja siis paratamatult nagu usun seda kõike ja paratamatult hakkab asju juhtuma (st neid kokkusattumusi juhtuma).

Hetkel need kokkusattumused ei ole pahad… Toon mõned näited.

Kunagi ma kirjutasin, et sain ühes eksamis kahe ja kuidas mulle tundus, et üks kursaõde tundus sellest rõõmu, et mul halvemini läks. Sellest tekkis ka kommentaarides väike arutelu… Tookord olin ma nii löödud ja tundsin end alandatuna jne… Koolist koju tulles soovisin, et tal halvasti läheks, et tema ninakus ja kahjurõõm pöörduks (soovisib, et meie n-ö kohad vahetuks.)

Ja nüüd… Teisipäeval pidime oma referaadid esitama ja mina sain kiita. Täiestu uskumatu, et nendelt õppejõududelt (see sama õppejõud, kus ma sain kahe ja ta tundis rõõmu, et sai parema hinde)… Ta oli enne esitamist närvis ja pabinas ja ütles, et ta pole elus nii kehva referaati teinud. Ta räägib pidevalt kui kohusetundlik ja põhjalik ta on… (Ma ei tea, kui ma kuulen kedagi end kiitmas, siis mu hinnang temast kohe langeb. Ma mõtlen alati, et teod peaksid inimese eest rääkima. Aga kui inimene räägib ise enda eest, kiidab ennast, siis ma automaatselt mõtlen, et ju seda omadust temas pole, sest kui oleks, siis ta ei peaks ju seda mulle ütlema ja veel mitmeid kordi ütlema. Ja ma üldiselt hakkan selles osas inimest kriitilise pilguga vaatama, n-ö kontrollin seda fakti, mida ta ütles… Üldiselt olen pettuma pidanud…)

Igatahes… Minul oli küll tunne, et meie kohad olid vahetunud ja seda kõigest poole aastaga. Ma ei hakanud fame-ma. Ma ei hakanud end kiitma ja seda esile tõstma. Tema oli see, kes võttis teemaks, et õppejõud mu tööd kiitis. Ma olin nagu keskmine eestlane (rabab nii, et veri ninast väljas ja siis…) “Noh, mis te nüüd. Ega see nii tähelepanu väärne nüüd ka ei olnud. Noh, seekord läks mul hästi.”…

Tegelt läks mul supper-hästi, sest ma suutsin end ületada. Ma olin veendunud, et nende õppejõudude meelejärgi ma ei suuda olla. Et me näeme asju teisiti ja nende loengutes ei saa ma häid hindeid saada… Pole nagu seda mõistmist… Kuna ma sain nende õppejõudude positiivse tagasiside osaliseks, minu töö toodi terve auditooriumi ees esile… See oli TTÜ-s esimene kord nii. Seega olen ma suure sammu edasi jõudnud. (Mainoeris hakkas minu esile toomine juba traditsiooniks saama, keskoolis oli see ka nii). Aga jah… Eks see oli võrdluses teistega. Mul lihtsalt oli natuke rohkem aega kui neil ja võib-olla on mul preagu natuke rohkem motivatsiooni õppimiseks kui teistel ja seetõttu paistan silma. Mitte seepärast, et olen tohutult arenenud, aga tegelt vahet pole.

Igatahes… Minu pooleaasta tagune õhku visatud soov täitus. Ma suutsin end ületada ja üks mulle võimatuna näiv eesmärk sai ka saavutatud… Nüüd ei julge enam soovidagi. :D (Äkki läheb täide).

Ma olen endale soovinud ajukasvajat. Vahel ma kardan, et see soov ka täitub. Üks ütlemine on: “Ole ettevaatlik, mida sa soovid, sest võib juhtuda, et see täitub.”

Samas, enne TTÜ-eluetappi astumist hakkasid ka igasugused kokkusattumused juhtuma. Kõik hakkas ise paika loksuma. Ja nüüd on mul tunne, et kõik hakkab paika loksuma ka mu järgmise eluetapi kohapealt… Teisipäeval leidsin ma koolist ühe laua pealt flieri, midagi Ameerikas õppimise kohta. Loomulikult võtsin selle kaasa, mõttega, et ehk äkki läheb seda mul vaja.

Hetkel ma ei karda. Ei karda elumuutust. Ma olen täega valmis edasi liikuma. Muidugi kooli lõpetan ära, sest poolikuid asju ma ei salli, aga siis…

Selle Ameerika asjandusega ootan ma veel ühte märget või vihjet või kokkusattumust. Kui see tuleb, siis olen ma täiega valmis selle vastu võtma… Nagu öeldaksegi: unistused on unistamiseks. Kusjuures unistamise eest maskma ei pea, need on veel tasuta. :D (Ma nii väga tahaks Karl Marx’i raamatut “Kapital” uuesti lugeda. Toona ma ei saanud sellest aru, aga nüüd usun, et ma näeksin seda uues valguses. Ma mäletan, et see lõppes kuidagi nii…. hingake, hingake, hingake… nii kaua kui veel saate. Sest varsti peate te õhu eest ka maksma hakkama… Toona mõtlesib, et kas ta viitas konditsioneerile… Või mida ta selle all mõtles, aga nüüd nagu näen asju teisest nurgast.

Ma ei saa viimsel ajal hästi magada. Öösel ei tule und. Kael on kange, tekk liiga paks, palav ja miljon muud põhjust. Ja siis ei saa end hommikul üles ja olen kohe hommikul pahur, et lubasin enda kauem magada, et nii palju, nii väärtuslikku aega läks raisku…

Aga… üks asi korraga, annan endast maksimumi, teen täpselt nii palju kui jaksan, oskan ja suudan ning kõige selle juures püüan kogu seda protsessi nautida… Ja siis vaatan kuhu ma välja nii jõuan. :D

Tesipäeval esinedes ma nautisin seda. Mulle tundus, et mind kuulatakse ja minu vastu tuntakse huvi. See oli põnev. Ma kasutasin Jakobsoni kommunikatsioonimudelit (lihtsustatud versiooni). See on semiootikast pärit mudel. Mu kunagine õppejõud püüab seda mudelit tuua kuluarvestusse, controlling’sse, aga erialainimesed ei taha seda vastu võtta. Kuid mulle see mudel ja tolle õppejõu seisukohad meelsisid ja nägin seda mudelit ka oma uuritavas töös, seega kasutan seda ka oma ettekandes. Alguses ma kartsin, sest see on täiesti teemakauge, st teisest valdkonnast. Aga siis mõtlesin, et see on minu ettekanne ja ma usun sellesse ning ma pole ju tavapärane, seega ma ei peaks enda erilisust ja teisiti mõtlemist varjama. Panin selle ettekandesse, küsimusi selle kohta ei tulnud (nagu ma ootasin), aga ma nägin, et see pani kuulajad mõtlema. Seega oli see täitsa õiges kohas.)

Ja manipuleerimise koha pealt… Eile ma taipasin, kui lihtne on inimestega manipuleerida. Ma jätsin mulje, et ma valdan teemat 100%, aga tegelt ei vallanud. Ma ei saanud referaadi baasiks olevast teaduslikust artiklist 100%-liselt aru. Ma esitasin selle osa, millest ma aru sain ja jätsin välja need lõigukesed, millest ma aru ei saanud… Selle teema valdamiseks poleks piisanud vaid artiklist, vaid oleks pidanud edasi vaatama ja uurima. Pärast teiste ettekandeid ma hakkasin asjast juba natuke rohkem aru saama.

Ma mõtlesin, et õppejõud närivad läbi, et ma ei valda teemat 100%, aga ei… Ma suutsin oma ettekande esitada nii kaasahaaravalt, et (kuulajad) jäid minu seisukohtade juurde. Üks õppejõud tahtis nagu ettekande keskel midagi küsida, aga ta otsustas mind lõpuni kuulata ja lõpus ta ei mäletanud vist oma küsimust…

Ma mõtlen, et kui minusugune amatöör seda suutis, et mis siis seal manipuleerimise paradiisis ehk USA-s toimuda võib… Ma näen, et USA-l on mõju, aga kuidas ta seda teeb. USA-l on midagi, aga mis. Isegi Putin tõmbus tagasi (pärast seda kui USA ütles, et peab vist järgmised sammud astuma…). Mis sammud? Kas USA suutis Putinile selgeks teha, mis hakkab Venemaal juhtuma, kui rubla väärtus kaob?…

Nad räägivad, et Hiina ja Jaapan on majandusmootorid. Et on tõusmas USA asemele. Et USA on neile võlgu. Aga, kas raha enam ongi see võimu näitaja? Võib-olla määrab tänapäeval võimu hoopis info omamine… Ja USA-l on väga palju infot (NASA, CSI ja muud tegelased…).

Ma olen mõelnud, et kus võiks endale pensionit koguma hakata (ma mõtlen, et kus oleks kõige stabiilsem raha teenida ja kus oleks ka neid võimalusi), ja valik jäi mul Aasia (eelkõige Hiina (arenunumad piirkonnad)) või USA juurde. Kuigi maksebilanss on Hiinas parem, siis mulle on jäänud mulje, et vähemlat minu eluajal on USA-l ikkagi võim ja seega pakuks minule stabiilsemat keskkonda.

Elama peaks oma soovide ja unistuste järgi. Pealegi on igaühele antud üks elu ja igaüks ise teab, kuidas ta selle ära kulutab, st elab. Mina täna mõtlen, et soovin unistada USA-st ja edust seal… Kui seda edu ei tule ja kui seda USA-d ei tule, siis vähemalt olen ma proovinud. Elu ongi ju mäng, proovid, katsetad, arendad seda nii kaua, kui sulle aega antud on. Kui tulevad raskused, siis võitled, roomad. Kui mäng saab läbi, siis pannakse sind väiksesse karpi ja maa-alla peitud (oleneb, mis kokkulepped sa oma lähedastega saavutad). :D

Ma eelistaksin tuhastamist ja merre või veel parem ookeani paigutamist (ainuke asi on see, et ma kardan, et mu jääkprodukt on nii “mürgine” (olen ju nõid :D ), et kalad surevad ära. Seda ma küll ei tahaks). Aga kui selgub, et ma ikkagi ei mürgita kalu, siis ei ole kellelgi kohustust hauda hooldada, lilli tuua. Saavad rahulikult oma elu edasi elada. Ma poleks kellelegi koormaks, vähemlat pärast oma surma. Kui vaja, siis pangu lilli oma kapikesel ja kui on siis minu pildi kõrvale… Ja niiviisi olengi ma igaühele täpselt nii lähedal kui nad soovivad.

Rubriigid: Määratlemata, Minny majandusnurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mida ma peaksin praegu tegema?

  1. Roland kirjutab:

    Mitmes õppenädal esmaspäeval algab?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Eelviimane (poolsemestri eelviimane), 8. õppenädal. Aga ma väga kindel pole, sest ma neid nädalaid ei loe ja aru pole ma neist saanud.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>