Loll on hea olla

Ma vihkan, et olen naine. Täpsemalt vihkan seda, et ma koguaeg mõtlen ja analüüsin ning mõtlen veelkord.

Mõtlesin oma esinemise peale (see, mis oli teisipäeval). Ja siis sain aru… või mulle tundus, et õppejõud mõnitas mind…

Hea on see, et ma ei saanud sellest aru esinemise ajal… Hea selles mõttes, et mu enesekindlus ei saanud lööki, sest ma ei saanud aru. Hea selle pärast, et teistele tunud, et ma oskan ise-enda üle naerda (ma olen nüüd cool oma kursakaaslaste silmis). :D

Aga halb on see, et ma nüüd sain aru (mingi 3-4 päeva hiljem). Mul on ikka pikad juhtmed. Nüüd see häirib mind. Motivatsioon selleks eksamiks õppimisel kadus. Ma vihkan seda õppejõudu. (Mõtlesin ta endale juhendajaks paluda, aga nüüd vist ei tuleks koostööst midagi välja.)

Nüüd mõtlen ma sellele olukorrale. Kaitsen end mõttes. Mõtlen, kuidas järgmine kord käituda, kuidas vältida olukordi, kus mind alandatakse või mõnitatakse ja ma ei saa sellest aru. Kas neid üldse vältida? Kas rumal ja naiivne olemises on midagi halba, kui ma tean, mida ma tahan ja tegevusi, asju, mida ma ei taha, neid ma ei tee (ka teiste mõjutamisel ei tee)…

Mõni tahab teada, et kuidas see mõnitus siis välja nägi… Õppejõud küsis mu käest… kuidas ma mõistan terminit fair või true… Ma ei mäletagi kumga ta küsis, sest ta räägib nii pikalt, et järg läheb ära ja mul polnud talle head vastust, sest finantsarvestuses on need väga umbmäärased terminid. Ma mõtlen nende sisu (mitte tõlget)…

Igatahes, kasutasin ma valet sõna… Ütlesin kogemata “õiglane” ja siis… (seda kasutatakse Eesti raamatupidamise seaduses ja audiitoraruandes on see sõna…). Siis tuli tema pikk monoloog. Oleme seda kuulnud igas aines ja igas loengus. Lugesin seda ka enne referaati kirjutama hakkamist tema raamatust… Aga näed, ikka juhtus, et läks valesti. (Ma mõtlen paberi peal ja kirjutades. Kuulates mulle asjad kohale ei jõua ja tihti ei saa ma ka aru.)

Igatahes… Siis õppejõud rääkis, et kusagil juhtkonnas räägiti (oli mingi ettevõte ja kundlad isikud, aga ma ei mäleta, ei jäänud kõrvataha), et mõtlemine on nii raske/keeruline tgevus, et sellepärast meil keegi sellega ei tegelegi…

Ma mõtlesin (tol hetkel), et see oli lihtsalt üks jutt, mis talle meenus ja ta esitas selle. Aga nüüd mõtlen, et ta mõnitas mind. Ütles või tahtis sellega öelda, et ma ei mõtle, et ma olen rumal jne… Mulle meenus, et ta ütles ka midagi sellist, et enda üle tuleb osata ka naerda (toona ma ei pannud ma seda nagu tähele, sest ma ei arvanud, et see oli minuga seotud…). Aga nüüd…

Ma vihkan seda. Jäin terve kursuse eest rumalaks… Noh, meid oli seal 7 ja minuga ühel kursusel käis kolm inimest vaid…

Kuid.. njah.. tegelt ma ei jäänud rumalaks (kui nad ei mõtle), et ma ei saanud aru… Kui nad mõtlevad, et ma olen enesekindel ja oskan enda üle naerda ja ei lase end häirida teiste kommentaaridest või arvamustest, siis ju olen cool. Samas, ma ei saa ju teada, mida nad mõtlevad. Seega, ma võtan seisukoha, et nad arvavad, et ma olen cool. Jah, sedaviisi jätan endast ülbe mulje, aga see mulje jääb nagunii.

Kes tahab, las see naerab mu üle. Mina liigun ikka edasi, teen oma asja. On ka varem olnud, et minu üle on naerdud, kuid hiljem saadud aru või nähtud, et mul oli õigus ja naerda polnud seal midagi. Pigem olid nemad toona rumalad.

Minu austus selle õppejõu vastu langes. Teiste mõnitamine, alandamine (ka varjatult) ei näita tema väärtus, vaid hoopis tema väärtusetust, üleolekut ja ülbust. Ka kitsarinnalisust. Täna trabib ta teiste peal, aga üks kord on olukord muutunud (ja alati see muutub), siis trambitakse tema peal. Ta nagu ei arvesta võimalusega, et ka tema eksib, et ka tema teeb vigu. Ta ei laste teistel rääkida, ega end kaitsta, ta ei püüagi teiste seisukohtadest aru saada. Samas hakkab hinnanguid ja kordab, et temal on õigus, sest tema on nii palju uurinud ja lugenud… Samas ta ei arvesta, et alati pole minevik see tõde. Vahel asjad muutuvad ja siis võib-olla isegi hea, et minevikku ei tea, sest siis ei takista mineviks uutest seisukohtadest arusaamist. (Inimene ei ole liialt takerdunud mineviku külge).

Püüan tagasi saada motivatsiooni. Ma ju õpin enda jaoks. Tahan asjad selgeks saada. Mul on unistused, plaanid. Neid teadmisi võib mul vaja minna… Seega… Nina tagasi paberite vahele ja arvut kinni.

Ma ei ole rumal, lihtsalt ma näen asju teisiti (teisest nurgast) ja ma pean oluliseks teisi asju. Ja vähemlat olen ma niipalju julge ja aus, et ütlen otse välja, kui kidagi öelda on või jätan ma selle enda teada. Ma ei alanda ega mõnita teisi (avalikult). Väljaarvatud juhul, kui ma tunnen, et mind on rünnatud (siis ma küll võin vastu rünnata, sest ma pole veel nii tugev, et lasta sellel lihtsalt olla).

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>