Taaskord See päev

Nagu mu sünnipäevale kohane, siis hakkab kõik ikka kiiva kiskuma. Aga see aasta ma ei soodusta seda ega lase enda tujul langeda.

Kohe kiuste püüan olla rõõmus ja ei lase enda tuju kõigutada.

Kuulsin, et ema oli vist töö kaotanud. Ta on mu peamine investor. Isa lubas aidata, aga tema peale ei saa alati lootma jääda.

Ema oleks võinud ise öelda, aga ta ei räägi. Üks kord võtan ta käsile ja arutan temaga seda varjamise teemat. (Ta tahab mind kaitsta, aga sedaviisi siis saab…)

Elan ühe päeva korraga ja ette muretsema ei hakka. Muretsen siis, kui probleem käes.

Eile küsisin H käest, et ega ta midagi minult oota. Ta oli nii segaduses näoga. Ütles, et ei oota. Siis ma ütlesin, et väga hea, sest mul pole aega midagi vaaritada ega poodi minna. Ja oleks tore, kui ta üldse ära unustaks, et mul sünnipäev on. Talle see mõte ei meeldinud ja hakkas viinasid, torte, kooke ja salateid küsima.. :D

Hommikul me õnneks mu sünnipäeva ei maininud. See läks hästi.

Loodan, et koolis ka ei mainita. Mõni on mul Facebook’i sõber, see neetud FB hakkab ju varakult sünnipäeva teavitusi välja jagama ja teiste õnnitlused teevad märke ka sõprade lehele.

See õnnitlemine teeb mu nii kohmetuks… Hakatakse ju küsima, kus pidu tuleb, kuna tähistan jne… Aga pidu pole ja ei tähista. Aga ma ei hakka oma pessimistlikku vaadet sünnipäeva osas neile ütlema. Ma ei oska oma seisukohti seletada… Ja vaevalt nad mind mõistaks.

Vanaema helistas eile (teab, et mul on täna kiire). Ja hakkas ka rääkima, et mine kuhugi välja, osta midagi head, tähista… Eirasin seda… Vastasin mokaotsast.. mnjah, vaatab seda asja veel… Temale ma ka ei jõua seletada, et sünnipäev ei ole midagi erilist, eriti veel minu sünnipäev…

Mulle meeldib see kuupäev. Ilusad numbrid. Täisarvud ja tasakaal jne… Aga sünnipäeval kui sellisel ei näe ma küll mingit mõtet.

Aga kui ma hoian end tugevalt tegevuses, siis saab see päev kiiresti läbi… Ja ma saan taas kirjutada, et “õnneks elasin selle päeva üle”… :D

Ma pole juba mitu aastat oma sünnipäeva oodanud. See on nagu karistus mulle ja igal aastal ta tuleb (koos oma negatiivsete lisadega). H-le ütlesin ma ka, et miks mind karistatakse sünnipäevaga (miks mult nõutakse selle tähistamist), ega mina pole end ju siia ilma sünnitanud, ma pole enda sündimises süüdi ju.

Kõige väljakannatatumaks muutusid mu sünnipäevad pärast lahku minemist. Eksi afäär sai mulle selgeks mu sünnipäeval. Nädal enne seda. Pärast seda on see kuupäev väga raske olnud. Tollel aastal oli mul kõige mustem sünnipäev, igal järgneval aastal oli see veidi parem, kuid ei midagi sellist, mis lubaks tähistada ja rõõmu tunda… Sellest kuupäevast kujunes üks alandatuna ja petetuna tundmise päev. :(

Seega. Ei ole mul sünnipäeva… Keskendun vaid kuupäevale ja ilusatele numbritele. Ja sügisele. Üldiselt mulle sügis meeldib, see külm ja need lehed. Eriti ilus on külm päiksepaisteline varajane hommik. Kus inimesi veel ei liigu, väljas on vaikne, suust tuleb soojuse hauru ja lehed on asfaldile kinni külmunud ning on härmatis… Need on ilusad hetked… :)

Ohh, milline romantik ma ikka olen…

Mõtlesin, et sellel aastal eiran ma oma sünnipäeva ja ei kirjuta blogisse mitte midagi. Aga läks teisiti. Tuli pikk postitus. Las see siis olla.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>