Ohh.. mind küll

Ohh.. mind küll! :S

Kuulan: P!nk – Just Give Me A Reason ft. Nate Ruess

Vahel on nii, et üks lugu nii väga meeldib, et kuulaks kasvõi terve päev (isegi siis, kui see teeb meele mõruks ja kurvaks).

Selle nädala lugu on siis see.

Ma täpselt ei tea, mis mu sees (just tunnete osas) toimub. Aga mulle tundub, et armuvalu… see lein… Aga tundub, et olen jõudnud järgmisel tasemele. Sellele tasemel, kus meenub vaid hea… See on üks raskemaid, kuid selle ületamine on pöördepunkt.

St kui ma selle etapi elan üle nii, et ma Tartu R-ga ei kohtu ei suhtle, siis edasi läheb asi juba lihtsamaks. Vähemalt eksiga küll läks.

See aasta ta mind ei õnnitlenud. (Eelmisel aastal ka vist mitte). Ja mul oli sellest täitsa ükskõik… Ja vähemalt preagu jätab tema ja temaga seonduv mind külmaks.

Kooli stress ja eraelulised asjad on tekitanud sellise olukorra, kus… Njah… Alustan teisiti. Koolistress, eksamid ja soov olla üli-üli (isa helistas täna: “Sa said eksamid viie, jah?. Selle eksami saad ka viie, jah?” Minu vastus, ei saanud ja ei saa. Tema: “Ma näen, et sinult täna infot ei saa. Sul pole tuju. Räägime siis mõni teine kord.” Ühesõnaga, Minny on (peab olema) kõige-kõige, kui ta seda pole, siis ta pole Minny (kes ta siis on, … mõttetu prügi). Nad võiks juba kord aru saada, et ma olen inimene ja teen vigu ja ei ole alati kõige parem, aga see ei võta minult väärtust. :(

Ja eraelulised asjad, mured. Mul ei ole inimest, keda ma suudaksin usaldada (99-100%). On asju, mida tahaks enda seest välja saada (seoses… meestega, H-ga…), aga peale päeviku pole mul kuhugi neid panna. Mõtlen ka psühholoogi juurde minna. Ta oleks n-ö makstud sõber. Inimene, kes kuulaks mu ära. Ei annaks hinnanguid ja tal ei ole seost, läbisaamist mu perekonnaga, lähedastega, seega (1) teda ei huvita mu mured ja (2) ta ei sekkuks mu ellu, ei hakkaks mu lähedastele ja nende tegudele hinnanguid andma (kui ta ka seda teeks, siis teeks ta seda oma mõtetes ja see minusse ei puutuks).

Aga esialgu püüan ma ikka ise hakkama saada. Püüan keskenduda õppimisele ja kõik muu las olla. Püüan eirata. Vahel õnnestub paremini ja vahel halvemini.

Vahel on nii, et probleemid lahenevad ise. Tuleb lihtsalt aega anada. Hetkel saan ma neile aega anda, sest need probleemid ei ole nii kiireloomulised.

Ja siis see Tartu R. Ma ei mõista, kuidas sai see juhtuda. Ma ju lubasin endale, et mitte kunagi enam ei armu. Ja nüüd… Näib küll nii, et olen armunud. Aga ma ei taha armunud olla… Enam ei taha. Ühepoolselt on see ikka päris enese piinamine.

Miks ma pean olema nii emotsionaalne ja tundeline. Seda võiks olla inimene, kes on tugev ja kes saab sellise tunnete koormusega hakkama. Mina ei saa. Ma tahaks olla tundetu mees. “Üks naine läks ära, üks suhe kisub kiiva, lähen teise juurde. Suva, mis teised arvavad või tunnevad. Mina ja maailm ja kõik muu elagu oma elu.”

Lähen posija juurde ja lasen enda seest tunded välja võtta. Muutun külmaks, tundetuks “sadistiks”. :D Elu tunduks hoopis lihtsam.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Ohh.. mind küll

  1. surnudhing kirjutab:

    Nii minu mõtted..

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>