Ma olen nii vihane. Noh, nüüdseks olen natuke maha rahunenud, aga enne…
Täna oli eksam. Ma õppisin nii meeletult. Laupäeval hommikul kella 5:00-st kuni õhtu kella 23:00 ja eile ka kella 5-st umbes 22-ni. Mulle tundus, et ma sain kõigest aru ja õppejõud ütles, et ajast ei jää puudu.
Njah.. Aga minul jäi ajast puudu. Ma läksin nii paanikasse ja siis ei tulnud enam mitte midagi välja. Väsisin ära ka, sest neid ülesandeid oli tõesti palju.
Õppides pöörasin tähelepanu valedele asjadele. Kuna väideti, et ajast puudu ei tule, siis õppisin selgeks vaid keerulisemad valemid, mitte need lihtsustatud valemid. (Oleksin võinud ju nendele rõhku panna).
Ma olin enda peale nii vihane. Et ma valesid asju õppisin, et ma ei suutnud keskenduda, et ma ei jälginud ülesannete eest saadavaid punkte, et ma rasikasin oma aega väikse punktilistele ülesannetele. Olin põhjalik vales kohas…
Ma vihastusin ja usun, et seda märgati. Hingamine muutus raskeks, siis see raske väljahingamine… Pastakaga vihaselt sodimine… Nii kohutavalt piinlik on.
Aga mis seal ikka… Elu läheb ju edasi.
Ja kui ma analüüsisin olukorda, siis jõudsin järeldusele, et viga oli seal, et seadsin oma ootused liiga kõrgeks. Arvasin, et asi on selge ja hakkasin juba hindest 5 unistama… “Minny, alati mõtle kõige hullemat. Alati mõtle, et tuleb hinne 1.” 
Siis ei pea pettuma. Need pettumised mõjuvad mulle väga halvasti.
Aga püüan üle olla ja loodan, et ma seda eksamit ei pea uuesti tegema. Mul on sellest ainest juba isu täis.
Kirjutasin konspekti ümber nii, et näpp valutas (pöial annab ikka tunda). Jalad olid istumisest krampis, käsi valutas sellest pingest. Laupäeval tuli sellest suurest valus pisar juba silma. Ja maalisin neid tähti üks-haaval. Käsi oli krambis ja ei liikunud. (Väike hirm tekkis, et jäängi halvatuks, puidukäeks)… Tõeline piin ma ütlen. Ja tulemus… Tulemust pole. Õigemini on… Tulemuseks on suur pettumus.
Nagu ma ikka olen öelnud: “Miks minna otse, kui saab ringiga. Miks keskenduda tähtsaimale ja üksnes olulisele, kui võib takerduda ebaolulistele detailidele ning raisata oma aega, tervist, närve jne…”
Vahel ma suudan end ikka totaalselt närvi ajada oma perfektsionismiga ja … Üks kursaõde rääkis enne esimest eksamit, et õpib ja loeb ebaolulisi asju, sest ei suuda asju pooleli jätta. Mind ajas see närvi. Nüüd tean, miks. Sest ma olen samasugune ja ma ka vihkan endas seda osa. (Nüüd mõistan teda).
Tavaliselt ongi teiste juures häirivad need omadused, mis on endal ja mis enda juures ei meeldi…
Püüan olla tolerantsem. Nii kohutavalt raske on see. (Suudaks ma seda alguses endagi puhul). 
Relax, relax…. Vahepeal oli kõik täiega ok. Ma olin rahulik ja ei muretsenud üldse.
Täna läksin kohale mingi tund enne eksamit ja see ootamine ja kordamine tekitas närvi sisse. Ja siis õppejõud veel hilines ja seal n-ö koridoris hakkas hapnikku väheks jääma ning see tekitab minus paanikat.
Mõnd inimest hirmutab väike ruum, aga mina satun paanikasse hapnikupuudusest. Ma tajun seda varem kui teised. Ja siis ma pean keskenduma enda maha rahustamisele, et ma ei minestaks… Eks see ole osalt nende vingumürgituste (ja kokku kukkumiste) tõttu. Ja kunagi vist üks intsident (kui ma väike olin), pugesin tekikoti sisse ja ei saanud sealt välja ja siis ka hapnikku hakkas väheks jääma. Mäletan seda hirmu ja paanikat, kuid ma ei tea, kas see oli vaid uni või juhtus tegelikkuses.
Mul on vanad mälestused unenägudega sassis. Ma lihtsalt nägin nii palju unenägusid ja need jäid ka meelde ning selle n-ö inforohkuse ja mälu piltide tõttu ongi nüüd hiljem raske teha vahet, mis juhtus reaalselt ja mis oli vaid unenägu…
Igatahes… Nüüd vist hakkab taas üks depressiivne periood. Selle nõmeda ootuse ja pettumuse tõttu…
Kohe kui ma kurb olen, siis kohe meenub Tartu R. Nii kuradima raske on end tagasi hoida, et ma temaga ühendust ei võtaks… Jah.. hoian end töös. Plaanin vanaema juurde minna.. Aga täna ma sellele ei mõtle. Mõistusel on vaba õhtu. Homme teen plaanid valmis.