Tartus käidud

Venna juurde ma ei jõudnudki. Helistasin talle vaid. Nagu ikka, esimese asjana Tartu pinnale jõudes, käisin ära Emajõe ääres. See ei olnudki nii eriline, kui ma arvasin.

Tunnetest rääkides. Lapsepõlve kodu juures jalutades oli nii kodune tunne. Hakkasin mõtlema, et kuidas ma saaksin oma tuleviku Tartuga siduda. Aga keskklinnas meenus Tartu R. Seal me kohtusime esimest korda. Sealt see jama alguse sai.

Ma arvan, et Tartu R-ga kohtumist ma ei kahetse, kuid seda lähedasemat suhtlust kahetsen. Tegelikult heidan ma talle ette seda, et miks ta ei öelnud, et ta ei hakka mind kunagi armastama, et ma ei sobi talle, ei vasta tema ideaalidele… :D Samas ta ei saanud ju seda teada… Kui seda mõttekäiku edasi arendada, siis taandub kõik ikka sinna, et ise olin rumal ja rutakas. Ise tegin vea ja nüüd halan siin ning oma mõtetes. :D

***

Teisele poole linna jõudes meenus eks ja temaga lahkuminek. Kõik see valu, ahastus. Nuttes ringi liikumine. Sihitult liikumine, otsimine… Üks suur segadus. (Suur soov mitte enam edasi elada.)

Seega. Tartust ära minnes mõtlesin, et tahan edasi liikuda. Ei ole soovi Tartuga oma tulevikku siduda. Lapsepõlve kodu on juba ammu maha müüdud. Kodu mul Tartus pole. Tegelikult pole mul kodu mitte kusagil… Olen alati öelnud, et kodu või õigemini pesitsemispaik on mul seal, kus mu kass on. :D

***

Tartust sain ma kahed püksid. See müüja on ikka supper hea. Ma taas ei julegnud talle öelda, et ma imetlen teda. Ta tunneb oma kaupa suurepäraselt. Ta paneb suuruse silma järgi paika. Ta isegi ei küsi, mis numbrit teksaseid te soovite. Mina ei oska kunagi sellele vastata. (See küsimus ajab närvi ka. Tuleb rääkida oma suurusest ja kui see on standardist suurem, siis tuleb põhimõtteliselt öelda, et olen paks. See on nii raske. Sa näed, ma näen, et olen paks, miks seda siis veel kõvahäälega öelda.) :D

Tahtsin võtta number suuremad teksad. Aga mulle tundus, et need teevad mind veelgi paksemaks. Siis võtsin number väiksemad. Jalga need läksid, aga istuda ma nendega ei saa. (Kui ma just kaalus alla ei võta).

Teised püksid olid lihtsalt sellised püksid, millest ma olen juba aastaid unistanud. Ja kohe kui ma neid nägin, siis mõtlesin, et kui need mulle jalga lähevad ja enam-vähem välja näevad, siis ma need ka võtan. Läksin jalga küll (vähemalt seal).

***

Jalutasin ikka meeletult Tartus. Ei raatsinud bussiga sõita. Jalad hakkasid valutama ja tegin ühe puhke pausi ka, istusin bussipeatuses.

Tartus sain ma viibida vaid 45 minutit. Juba tuli üks asotsiaalne mees mu juurde ja küsis, mis asutus see täpselt on (kunagi oli kubi Pataya, Ahi ja nüüd on mingi Cleo…). Ega ma ka ei osanud talle vastata. Probleem oli selles, et ta oli leidnud kellegi ID-kaardi ja tahtis vist omanikku leida… Ma ei tea. Siis ta läks kuhugi helistama, siis tuli teine mees. Küsis, mida esimene mees tahtis. Seletasin ära. Too ütles, et oli esemesele mehele öelnud, et ta viiks dokumendi kõrval asuvasse söögikohta…

Siis bussipeatuses küsis üks naine kella aega. Ja siis jalutasid ühed asotsiaalse välimusega mehed mulle vastu (pudelikotid käes) ja hõkasid: “Tere preili!” Ma tundin end nooremena, vähemlt polnud proua. Ma ei tea, mind ärritab, kui mind prouaks kutsutakse. Tunnen end nii vanana. (Pealegi, pole mul meest, pole abielus. Seega pole ma üldse proua.)

Samas ma tunnen end nii odavana, kui mingid paadialused vanamehed, minuga suhtlust tahavad alustada. Nad ei läheks ju presidendi prouaga rääkima, Rootsi kroonprintsessiga rääkima… ikka vaatavad nad ju omasuguseid. Ja kui nad minuga rääkima hakkavad, siis ma arvan, et nad arvavad, et ma olen nendesugune. Ma arvan, et ma näengi välja: ärakasutatud, vana, odav eit. Ja see ärritab mind. Kuidas nad julgevad üldse minu poole vaadata. :D (Viimane on rohkem nagu nali.)

***

Üks tuttav (ma ei mäleta, mis tähtede kombinatsiooni pidin kasutama), seega jääb ta ikka Tallinna R-ks. See Tallinna R ütles, et alguses ma talle üldse ei meeldinud. Ma oletasin, et mu blodi lugedes oli talle jäänud minust väga halb kuvad. Täpselt ei tea, milline, aga umbes aiman.

Ma ei ei räägi endast siin hästi (enamjaolt). Seega ma püüan lisada juurde, kui nalja teen. Ise enda teksti lugedes tundun ma kuidagi üleolev ja kõrk. Mu eks ja tema sõbrad pidasid mind selliseks. Mu kunagine klassiõde ütles, et kui ma ise teistega rääkima ei hakka ja hoian omaette, siis teised peavad ming ülbeks.

Ma ei tea. Võib-olla ma olengi ülbe, kõrk, üleolev. Ma ise end selliseks ei pea. Ei tahaks nagu olla ka selline… Aga, samas päris paljud arvavad seda. Suur hulk inimesi ei saa ju eksida. :D

***

Vanaema juures. Täitsa ok. Vanaema kinkis mulle palju raha. Piinlik oli vastu võtta, aga raha on vaja ja nendega vaielda alati ei jaksa.

Kaal tõusus üle 2 kg. Aga ma sõin ka seal rasvast toitu ja ehtsat maa lehmapiima jõin. Loodan, et saan enne maaleminekut saavutatud mõõdu tagasi, siis on lootust, et uued püksid mulle jalga ka mahuvad. :D

Vanaema juures ei läinud ma närvi. Tundsin end kindlalt. Kuulasin vanaema ja rääkisin ise ka palju. Vanaema kuulas. Samas ma tean, et ega talle kuulata eriti ei meeldi. Püüdisn siis end tagasi tõmmata. Mulle ka rääkida ei meeldi. Noh, rääkida meeldib, aga mulle ei meeldi, kui teised saavad minu kohta asju teada. Mulle meeldiks jääda salapäraseks ja üldse on hea, kui vähe teatakse.

***

Võlu võimeid mul pole. Kuigi ma väga tahaksin, et need oleksid. :D Nimelt ma lootsin, et Tartu R võtab minuga ühendust või, et me kohtume. Oleksin võtnud seda kui saatuse märki ja võib-olla oleksin ma muutnud oma seisukohta (teatava stsenaariumi esinemisel). Aga jah… Nii ei läinud. Samas nüüd olen ma kindel, et tegin õige otsuse ja tal tegelt ka pole minu vastu mitte mingisuguseid tunded.

Tallinna R võtab nüüd kahe käega peast kinni. “Minny palun ära ole selline. Sa oled peast segi läinud või. Ega sa omati tegelikult ka sellesse ei usu.”

Kui ma ütles, et ma ei usu, siis ma valetaksin, sest natuke usun ka. Samas sellised kokkulangevused, horoskoobid, ennustused ja muu staff… nende põhjal ei tee ma otsust. Need on sellised kaasnevad asjad. Nt kui mul on valida kahe tegevuse vahel. Soovin minna jooksma ja soovin joonistada ning mõlemat ühepalju. Siis kui ilm on ilus ja mu jooksupüksid kukuvad riiulipealt alla või on lohakalt riiulis (st jäävad mulle silma), siis valin ma jooksma minemise. Võtan seda kui n-ö saatuse märki…

Jah, ma tean, et mõni (päris paljud) naeravad mu üle ja mõtlevad, et olen peakst täitsa sooda. Aga sedaviisi tegutsedes olen ma saanud kõige paremad tulemused. Sellele loogikale tuginedes tulin ma Tallinna, kandideerisin TTÜ-sse ja muud sellist.

Mina olen rahul ja jätkan nii tegutsemist ja mõtlemist. Kuigi jah, see pole üldse ratsionaalne. Ju ma ei saagi kunagi ratsionaalne olema. Aga see ei tähenda, et ma ei peaksi (vabal ajal) püüdma sinna (ratsionaalsuse) poole pürgida.

***

H räägib pidevalt, et kuna ma sellest oma mullist välja tulen, et oleks juba aeg. Samas, miks ma peaksin. Või mida ta selle all mõtleb. Kui ma oleksin stressis ja mõtleksin, et tulevik ei muutu ja kõik on halb, siis sellest ei muutuks midagi. Lihtsalt eluisu kaoks.

Kui koju jõudsin, siis H hakkas rääkima, et sõda varsti algab, et vene lennukid juba olid Tallinna kohal tiirutanud ja NATO olevat olnud tagajalgadel. Siis teadlased olevat juba välja arvutanud, et kolmas maailma sõda tuleb ja siis ebola ka, et pool Euroopat kaob (tühjeneb inimestest). Mul tekkis täpselt selline tunne, et pane või nöör kaela. Milleks edasi elada, kui tulevik on tume ja see on kindel?

Aga ma ei taha mõelda mustades toonides. Las teised peavad mind siis mulli-inimeseks, aga minul on parem mõelda positiivselt. Mul on omad eesmärgid ja unistused ning ma liigun nende poole nii kaua kui mulle seda aega antud on. Ja kui surengi, mis sellest.

Pommi puhul oleks surm silmapilkne, maja rusude alla jäädes ka. Ebola võtab ka kiiresti (kui ei ravi seda üldse). Seega, piinlemist ei ole. Ja piinlemist ma ka ei karda, sest igasugune füüsiline valu on palju paremini talutav kui see nõme emotsionaalne valu.

Vanaema juures vaatasin seebikat, seal üks ütles, et Victor Hugo on kunagi öelnud, et armastus on tegelikult vangistus. Mulle ka tundub nii. Ma kohe üldse ei taha enam armuda.

Erand. Oma ideaalsesse mehesse võiskin armuda. Aga muul juhul mitte. :D Kuna ideaale pole olemas, siis seega olen vanatüdruk. See ka täitsa ok variant.

***

Kui ma vanaema juurest hakkasin Tallinna tulema, siis tundsin, et siin ma ka olla ei taha. Mulle ei meeldi siin ka. Täna kui end kokku võtan, siis lähen kiikan merd. (Mõtlen, et kus. Ei ole sellist merevaadet, mis oleks täpselt see, mis rahustaks. Linnahall oleks enam-vähem, aga seal tulevad turistid ligi ja ei lase rahus oma mõtteid mõelda.) Rannas pole see meri ja veede see, mida ma tahaksin näha.

Olen vist jõudnud sellisesse etappi, et kusagil pole hea. Mu isa on selline. Ma kohe üldse ei taha oma isamoodi olla. Aga mida sa ikka teed, kui geenid on sellised, siis muuta seda ei saa.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>