Kunagi ma kirjutasin, et püüdsin joonistada ilusat meest. Midagi sellist, mis on üldsuse arvates ilus.
Rõhk siis silmadel, muu ei tulnud nagu välja.
Tartu R-i püüdsin ma joonistada (kunagi). Pildid andsin talle (pooliku) ja need koopiad, mis ma endale tegin, need kustutasin ma ära. Sest oli ja jätkuvalt on soov ta unustada.
Kunstist on natuke kahju, aga vahel tuleb tuua ohvreid.
Ma olen tõeline kunstnik, selline natuke hull ja äkiline. Juhan Liiv viskas oma luuletusi ahju. Kindlasti oli nende hulgas ka häid luuletusi, aga mida teha kui n-ö hoog tuli peale.
Mina viskan oma kunstiteoseid ära. Kingin ära jne… Kunagi kirjutasin pika loo, oleksin võinud ju raamatuna avaldada. Aga ma mõtlesin, et olen suureks kasvanud ja tundsin natuke piinlikust oma teose üle. Sest oli suuremaks saanud ja kogenumaks jne… Ühesõnaga, viskasin selle ära.
Kui nüüd päris aus olla, siis natuke kahetsen, et nii tegin, aga mis seal ikka. Ju too hetk oli selline käitumine ainuõige lahendus.
Mul on paar tööd (kunstitööd), millega ma olen väga rahul, aga ma ei saa neid siia ülesse panna, sest kardan, et tuttavad tunnevad mu niimoodi ära. Eks ma teen midagi uut ja ilusat ning siis panen siia ka. (Kuid neid töid ma oma tuttavatele ei näita. ) 
Mul on hea meel, et mina nii kõõrdsilmne pole :p . Jube kole mees pildil. Ilmselt sisemiselt ilus? Vaevalt.
Praegu sa kritiseerisid mu kunstiannet, selle puudumist. Mulle need silmad meeldivad.
Jep, meelitan Sind kunstimuuseumi.
Laites, kritiseerides minu kunstitööd – meelitad mind kinstimuuseumisse? Sellega saavutad sa hoopis vastupidise. Ma jooksen teise suunda, kunstist pigem kaugemale.