Harjumus on halb asi (mõnikord)

Esmalt, head isadepäeva kõikidele isadele ja ka potentsiaalsetele tulevastele isadele!

Aga see harjumus. Eile õhtul H läks peole. Ma olin nii rõõmus, et saan rahulikult vaikuses magama jääda. (Tavaliselt ta vaatab TV-d ja mul on siis raske magama jääda. Kuigi ma olen teises toas, siis ikkagi ma kuulen seda.)

Õhtul veel mõtlesin, et täitsa hea, et mul meest pole. Nautisin täitsa seda, et meesterahvas läheb peole ja minus ei tekita see mingit fustratsiooni. Mulle nii meeldis see olukord. H oli nii rõõmus peolemineku osas ja mul oli hea meel, et saan vaikust nautida.

Aga… Ma olen nii harjunud, selle TV ja H-ga, et ma ei saanudki õhtul magama jääda. Kõik oli ideaalne magamiseks, aga und ei tulnud. Mõtlesin, et kui H tuleb naisega koju, et kuidas ma siis käituks ja kui kaua ma suudan oma toas vaikselt istuda ja mis tegevusi saan teha.

Siis mõtlesin, et kui ta tuleb koos sõbraga, et kuidas ma siis käitun, et kui sõber peaks siin ööbima. Või kuidas ma käitun ja mida ma teen, kui ta öösel kutsub mind kuhugi järgi…

Kõik need stsenaariumid olid nii väikse tõenäosusega ja mina poleks pidanud kuidagi teisiti käituma… Aga see pea ja harjumus.

Ma mõtlesin eile, et kas see võib olla armukadedus. Aga see polnud kindlasti armukadedus. See oli lihtsalt harjumus. Võib-olla oleksin pidanud TV vaikselt käima panema. Oleksin saanud seda järgi katsetada.

Eile tundsin end küll nii harjumuse orjana.

Täitsa raske on oma mõtteid välja lülitada ja seetõttu ongi raske uinuda. Jah.. Jooga ja hästi palju harjutamist. Pean harjutama mitte mõtlemist ja magama jäämist.