Unenägu
Nägin täna õudset unenägu. Enne Tallinna tulekut ma kartsin Lasnamäge, olin kuulnud selle kohta hulle lugusid. Ja siis võtsin kätte ja käisin seal ära ning see ei tundunudki nii geto nagu ma olin ette kujutanud.
Aga H räägib Lasnamäest koguaeg nii hulle lugusid. Need narkomaanid. Ma olen juba linnas (kesklinna kandis) näinud narkomaane… See Lasnamägi tuleks mulle nagu aina lähemale… 
Igatahes. Unes nägin, et ma läksin Lasnamäele, kuhugi poodi (kauplusesse või vaiksemasse kaubanduskeskusesse). Ja bussis juba varastati mu rahakott ära, siis leidsin selle kusagilt ülesse, mu viie eurone oli otse loomulikult kadunud. Pabgakaardid ka ja koodikaardid ja oma telefoni ma ka ei leidnud (tahtsin pangakaardid kinni panna). Alles olid sooduskaardid ja minu dokumendid.
Siis bussi aknast välja ei näinud. Ja peatusi nägi vaid siis, kui buss uksed avas. Buss ei avanud uksi, kui keegi nuppu ei vajutanud ja kui keegi vajutas nuppu, siis buss peatus hästi järsult ja bussist tuli kiiresti maha tulla. Õnneks öeldi bussipeatusi ja ma umbes teadsin, mis peatuses pean maha minema. (Aga enam ma ei mäleta seda peatuse nime).
Siis ma jõudsin sinna laubanduskeskusesse. Rahakotti polnud. (Ma ei teagi, kas rahakott varastati bussis või seal kaubanduskeskuses.) Olin paanikas. Tahtsin välja minna, siis üks kollase jopega noormees (20-30 aastane) ütles, et ära peauksest mine, sest mind oodatakse seal.
Mõtlesin, et äkki oli see bluff ja mind varitsetakse hoopis n-ö tagaukse juurest. See tundus nagu loogilisem, sest sealt ma ju sisse tulen ja kui mind jälitati, siis jäädaks ju sinna. Läksin, siis kontrollima seda peaust. Sain välja astuda, kui nägin, et kolm noormeest liiguvad minu suunas. Neil oli mõrvarlik pilt (tundusid olevat narkomaanid). Jooksin kohe kauplusesse tagasi. Aga nad tulid mulle järgi. Jooksin tagauksest välja.
Kuna mul polnud telefoni ja oma rohelist kaarti ma ka ei leidnud ja raha ka polnud, siis teadsin, et pean koju jalutama või jooksma.
Ma ei tea, kas noad välkusid ja äkki ka tulistati. Igatahes ma jooksin. Siis tuli nagu üks küla. Oli üks talu ja selle talu taga oli suur lage põld. Ja põllult jooksis üks rada. Ma hakkasingi siis mööda seda rada minema. (Keskkond oli siis juba rahulikum, olin saanud need jällitajad enda järelt ära.) …Siis ärkasin…
Igatahes. Pärast seda unenägu, ma ei julge enam Lasnamäele minna. Mul on tohutu hirm, et see õudus saab reaalseks. (Vast läheb üle.) Kuid see võis olla ka ju New York. Najah… Aga elada on vaja ja kui pole unistusi, siis milleks üldse pingutada. Kui mulle on määratud New Yorgis suremini (narkomaanide käeläbi), siis ju nii pidigi minema (nagu Tartu R ütleb).
Telefonimüük
Täna helistati mulle TopShopist. Tegelikult nad juba eile helistasid, aga siis mul oli telefon hääletu peal ja ma ei kuulnud ja pärast ma arvasin, et ju sealt helistati ja ei hakanud tagasi ka helistama.
Aga täna hommikul helistati uuesti. Kui mul on aega, siis ma ikka kuulan nad ära. Vanasti oleks mul olnud raske ära öelda või nende juttu jälgida, kriitiliselt hinnata, aga nüüd ma võtan kohe seisukoha, et ma püüan aru saada, mid tehnikat nad kasutavad ja kui oskuslik on müügimees.
Täna helistas siis üks noormees (ta ütles oma nime ka, aga ma tavaliselt ei kuula seda, keskendusin asutuse peale).
Kohe alguses oli nii elevil häälega ja rõõmsameelne: “Mul on Teile hea meel teatada, et meil on nüüd püsikliendikaart ja see on väga soodne.”
Siis kiitis väga head madratsit. Ma ütlesin, et see on kallis, et mul pole raha. Siis küsis ta mõõtleid, et öelda hind. Minu madrats 140×200(cm) ja praegu on sootukas, ma saaksin selle 83,99 euroga (see võis olla ka kattemadrats). Igatahes, see on umbes 1/4 mu kuu eelarvest ja minu jaoks kallis.
Siis rääkis ta mingist soola-haurude masinast. Nii hea ja tervislik. Küsisin, et sinna tuleb ju soolastid osta ja nende käest. Siis ta ütles, et ühest pakikesest jätkub aastaks ja hakkas kokku liitma, et seade oli 15 eur midagi (arvatavasti 15,99), siis kotikesed 2 eur midagi, siis kliendikaart 12 eur midagi, siis veel mingi piparmündiõli 1 eur midagi (väga hea aroomiga ja hea asi). Vist oli veel midagi, igatahes ma oleksin saanud 40 eur midagi, kuid täishind oleks olnud 63 eur midagi. Ütles, et see oleks väga hea kindiktus. (Ma ei tee perekonnale ka nii kalleid kingitusi.)
Mul ei ole vajadust nendele asjadele. Mul ei ole vaja. Ütlesin talle ka.
Kuid siis ma tundsin juba, et mulle pressitakse asju peale. Ja vanasti (oma noorusajal) oleksin ma vist isegi ära ostnud (mingi 15-20 eurose asja), lihtsalt, et olla viisakas, et see kõne lõpetada… Aga täna (vähemalt täna olin) ma nii enesekindel juba, et ma reaalselt suutsin jälgida, mida ta pakub, mis see hind on ja kas mul on selleks vajadust. Kas ma usun sellesse tootesse jne…
Ma tean, et poes kui keegi midagi pakkuma tuleb, siis on mul natuke raskem ära öelda. Siis oleks see ära ütlemise summa oleliselt kõrgemal. Aga telefonis on see natuke lihtsam. Kuid küll ma õpin ka poes olevatele müügimeestele “ei” ütlema.
Väike edusamm oli sellega, et ma suutsin Swedbank’a ühele kaardipakkumisele “ei” öelda. Suutsin mõelda reaalselt ja näha seda, et ma ei vaja seda ning näha neid lisa- ja alternatiivkulusid, mis mul tekivad (seoses selle kaardiga)…
See müügimees oli päris osav, kuid natuke jäi veel puudu. Ta kasutas hästi tihti “see on hea”, “see on suurepärane”… mulle jättis see võltsi mulje. Eelmine müügimees luges oma teksti ette nagu automaatvastaja, siis tänane müügimees suutsin seda juba natuke loomulikumalt teha. Kuid ikkagi oli tunda päheõpitud teksti.
Minuga on raske ka, sest ma lasen neil rääkida. Lasen neil rahulikult rääkida ja monoloogi käigupealt luua on üsna raske. Sest nad ju ei tea, mis inimene on teisel pool toru (kas kuri, pettunud jne…). Ma ei küsi ka palju. Kui nende jutust haaran mõne asja kinni, siis küsin, kuid pärast seda, kui nad on lõpetanud.
*****
Midagi blogi prügikasti jaoks ka.
See Tartu R. Ma mõtlesin, et maksimum, mis ma olen suutnud ilma temaga kontakteerimata olla, oli 1,5 kuud või 2 kuud.
Ka seekord oleks see jäänud nii lühikeseks, kuid õnneks ta ei käi enam selles jututoas või vähemalt ta ei käi oma vana nimega. Ma igapäev käin seal vaatamas, et kas ta on seal. Täitsa haige värk. Ma ikka oskan. Kui armun, siis sügavalt või kui kiindun, siis ikka väga tugevalt. (Või ei kiindu üldse. Kui pole tundeid, siis pole.)
Enda seisukohast saan ma aru sellest. St saan aru, et kui tundeid pole siis neid pole ja suure tõenäosusega naid ei teki ka.
Aga mul on nüüd üks uus strateegia. Nimelt, ma kujutan endale ette, et Tartu R on nüüd selle neiuga koos, kellega tal susisema hakkas. Ja ma kujutan endale ette, et nad saavad lapse. Kui ma hästi palju nii mõtlen, siis (1) see ostutub reaalsuseks ja/või (2) ma hakkangi seda uskuma.
Igaljuhul, ma arvan, et siis saan ma temast üle ka. Sest H puhul nagu aitas ja eksi puhul ka. H puhul ma kujutasin ette, kui meil oleks suhe, siis helistaks tema eks koguaeg meie voodisse ja lapsel oleks koguaeg midagi vaja ning nüüd ja kohe… Midagi sarnast nagu eksi puhulgi, siis helistas tema armuke ja siis pidin nii mõnigi kord jalgsi koju tulema, sest tal oli vaja minna oma armukest põrutama või tollega kuhugi seiklema… Noh-jah.
Mina kedagi paluma või lunima ei hakka. Kui ei saa, siis ei saa. Leian teise väljundi.
Üks kord palusin, et kas H saaks mulle kassiliiva tuua, et kiire aeg on ja olen väsinud. Mingi nädal aega andsin ette teada, aga tal oli paha tuju ja käratas, et ei saa. Siis muidugi ütles, et ta nii pikalt plaane ette ei tee. Ma mõistan, et tal oli paha tuju. Mul ka vahel on. Aga enam ma ei küsi ka.
Mõtlen, et minu kass, minu elu ja arvestan oma võimalustega. Ongi parem võimalikult vähestest inimestest sõltuda. Sest siis, kui nad kaovad, siis see ei mõjuta minu elu (minu elu kvaliteeti).
See New York on ka üks osa sellest kaugenemisest. Siis oleksin ma vanaemast kaugel, et kui ta sureb (ta on vana ja see juhtub nagunii), siis see ei puudutaks enam mind. Ei tõmbaks mult vaipa alt. Need lahkumised ja lõpetamised mulle kohe üldse ei sobi. (Hirmust lõpetamise ees, ma ei alustagi.)
Mul on üks vanaema ja üks vanaisa surnud. Neist ma ka kaugenesin enne nende surma (juhuslikult), kuid surm oli mulle üsna kerge. Nad polegi nagu surnud. Nad elavad kusagil edasi, kuid kusagil kaugel ja mul pole aega neid külastada.
Nüüd mulle tundub, et selle Tartu r-ga suhtlemise lõpetamine oli ikka väga hea idee. Temaga tekkis ka see läheduse tunne ja siis oleks (on) tema kaotamine raske.
Üks õhtu mõtlesin, et otsin ta ülesse ja sutlen temaga nii kaua kuni kool saab läbi, sest ma nii vajasin tuge ja toetust. Kriitikavaba inimest. Inimest, kellega saan tunda end vabalt, kes ei ründa mind. Kelle kõrval võin olla nõrk.
Aga tegelikult peangi ma nüüd olema üksi. Kasvatan enesekindlust ja enda n-ö tugevust. Kui ma sellest n-ö lahingust üksi ja võitjana välja tulen, siis tulen ma igalt poolt välja. Ja olen valmis New Yorki minema.
Seega. Kinnitan endale, et Tartu R on õnnelikult koos kaasaga ja nad saavad lapse. (Äkki leian sellele ka kinnitust.) Äkki hakkan seda uskuma.
Öeldakse, et vanemaks saades armumine ja armastus muutub. Ma nii ootan seda aega. See teismelise kiindumus ajab närvi. Mulle ei meeldi see. Tahan olla naine, suur täiskasvanud inimene ja ratsionaalne. (Kuigi sellist asja ei eksisteeri vist, sest olen tähele pannud, et ka suured, täiskasvanud inimesed (naised) armuvad nagu teismelised. See ongi armastus ja igas vanuses ühesugune.)
Aga siis ei armu üldse. Lihtsalt hakkan koos elama ratsionaalsest kaalutlusest. Otsin teise samasuguse. Vaatan, kellega oleks tore koos elada ja kõik.
Tunnete puhul on mulle nii palju segeks saanud, et seal on ainult aeg see, mis asju muudab. Tuleb olla järjekindel ja siis teeb aeg oma töö.
Seega, ma veel mingi aasta jagu veel soigun siin oma Tartu R-st ja siis vast jääb see ära või eseineb väga harva.
Õppimisega tuleb tegelema hakata.
Mu magistritöö potentsiaalne juhendaja pole ikka veel mulle vastanud. Kursusekaaslased on ka juhendajaid otsima hakanud. Mul ka paanika. Äkki jäängi juhendajata. Alustan küll vara, aga läheb ikka nii nagu alati.
Kursusetööga ka, valisin varakult teema, sain juhendajaga kokku leppe ja siis ühel hetkel ütles juhendaja, et tal ikkagi pole aega ja pidin viimasel minutil uue juhendaja leidma. Ja kui pidevalt nii läheb, siis polegi enam motivatsiooni asju varem teha, vaid tundubki kõige mõistlikum jätta need viimasele minutile, sest keskkond muutub nii keeresti, et nii ongi kõige õigem ja optimaalsem.